Raamatublogija Mariann Vendelin luges Mark Kurlansky raamatut «Havanna. Subtroopiline deliirium» ja võrdleb seda hiljuti ilmunud Rain Urbsalu «Minu Kuubaga».
Elav pilt linnast, kuhu peale lugemist tahaks reisida
Havanna on linn, mis on palju näinud ning ajaloo jooksul olnud erineva ilmega. Juba linna rajamisel 1514-1519. aastatel pidid elanikud neid kimbutavate putukate ja haiguste tõttu kaks korda ümber asuma, enne kui kolisid paika, kus linn tänapäeval laiub. Havannat on kujundanud hispaanlased, kellele see oli vahepeatuseks Lõuna-Ameerikast röövitud rikkuste kodumaale toimetamisel, piraadid, kes seda rüüstasid ning maatasa põletasid, orjad ja mulatad, orkaanid, ameeriklased, revolutsioon, Nõukogude Liit ja turism. Sellest kompotist on sündinud täiesti omanäoline linn.
Havanna ei sobi higi suhtes tundlikele inimestele. Higilehk on üks paljudest Havannat määratlevatest lehkadest ja läbiv teema sisuliselt kõigis Havannat puudutavates kirjatöödes.
Havanna ei jäta kunagi kasutamata võimalust mõne Hemingway lemmikkohaga eputada.
Alates hetkest, mil hispaanlased oma erinevate Havannade rajamisega algust tegid, on muutused olnud linna ajaloo lahutamatuks osaks, ja näib olevat kindel, et Havannat ootavad ka tulevikus ees tohutud muutused, mõned neist ehk õige pea.
Mark Kurlansky on 1948. aastal sündinud ameerika ajakirjanik ja kirjanik. Ta lõpetas 1970. aastal Butleri ülikooli ning omandas teatrialase bakalaureusekraadi. Mees keeldus sõjaväeteenistusest ja asus tööle New Yorkis näitekirjanikuna. Talle ei meeldinud aga suund, kuhu sealne teater suundus ning ta pöördus ajakirjanduse juurde. 1976-1991. aastatel töötas ta erinevate ajalehtede juures väliskorrespondendina. Oma esimese raamatu kirjutas ta mees 1992. aastal. «Havanna» on Kurlansky 30. raamat.