E, 23.11.2020

Reisiraamat, mis sobib rohkem meestele

Kuuba salsabändi "Bamboleo" muusikavideo võtted.

FOTO: DESMOND BOYLAN/REUTERS/Scanpix

Raamatublogija Mariann Vendelin võttis ette järgmise «Minu» sarja raamatu, milleks on Rain Urbsalu «Minu Kuuba. Kaheksa kuud salsarütmis».

2015, Havanna, Kuuba. Rain Urbsalu on kümme aastat töötanud finantsnõustajana ning vajab vaheldust. Meest huvitavad Kesk- ja Lõuna-Ameerika riigid, kus ta hea meelega omapäi reisiks, kuid selleks oleks vaja hispaania keel suhu saada. Niisiis otsustab ta suunduda Kuubale, et seda Havanna ülikoolis õppida. Lisaks hakkab mees käima salsatundides. Ülejäänud aja veedab ta kohaliku eluga tutvudes, võimalikult palju uut keelt praktiseerides ning avastades neid Kuuba nurgataguseid, kuhu tavaturist ei satu.
 
Kuubal on palju pakkuda, kuid seda ei tooda sulle kandikul ette, see tuleb ise avastada. Parimad ja huvitavaimad kohad ei ole märgitud ühelgi kaardil. Nende leidmiseks on vaja varuda aega ja kannatust ning hoida meeled avatud. Kuubat on vaja hinnata ja kogeda kõigi meeltega. Eripalgelist ja elust pulbitsevat ning endasse haaravat Kuubat tuleb otsida kuubalaste kodudest, tänavalt ja rahva seast, mitte kuurortidest.
 

Rain Urbsalu «Minu Kuuba».

FOTO: Petrone Print

Mulle väga meeldib «Minu» sarja juures, kuidas lisaks kaugete maade lähedamale toomisele saavad südikad inimesed võimaluse tutvustada erinevaid viise reisimiseks või põhjuseid, mis välismaale saadavad. «Minu Kuuba» fookus on välismaale minek võõra keele suhu saamiseks. Urbsalu kirjeldab põhjalikult nii kadalippu, mis tuli läbida, et see võimalikuks saaks, kui ka õpingute kulgemist. See kogemus oli vägev ning mulle väga meeldis selline ootamatu idee! Oleks ma ka nii julge, võtaks kindlasti õppust, aga ma ei ole veel oma eestlaslikust võõrkeele purssimise hirmust üle saanud.
 
Selles raamatus oli just nagu kõik olemas - piisavalt tavapäratuid seiklusi, parajalt isiklikke kogemusi, huvitavaid fakte ja nippe turistitamiseks. Ometi ei jätnud «Minu Kuuba» mulle mingit erilist emotsiooni. Kuigi jutt oli ladus ja kohad huvitavad, jäid nad kuidagi... Kaugeks? Raske oli suhestuda. Võib-olla sai takistuseks see, et autor oli meessoost ning minu huvid ei kattunud 100 protsenti tema omadega. Mehe seiklustest meeldis mulle kõige rohkem hirmpikk rongisõit ning hommikune mägimatk. Urbsalu materdab ka ennast tublisti, kõneldes, kuidas ta orienteeruda ei oska või paraja sulina korduvalt soovitusi-käske eirab. Sellest igaüks avalikult kirjutada ei julge. Kõige igavam osa raamatust keskendus pidudele.
 
Paar fakti/nippi sai ka kõrva taha pandud
 
  • Tänavatel kõndides tuleb tähele panna, et mitte põrandapesuveega pihta saada.
  • Poodides võib veepudeli leidmisega raskusi olla, aga rummi on alati.
  • Samuti ei ole poes normaalseid piimatooteid.
  • Kuubalased jala ei käi.
  • MasterCardiga ei saa maksta, nii et tuleks varuda sularaha.
  • Kuubas on kasutusel kaks erinevat peesot.
  • Eelistada kodumajutusi hotellidele.

Varsti võtan käsile Mark Kurlansky «Havanna», nii et eks näis, kuidas järgmine kohtumine Kuubaga läheb.

«Minu Kuuba» pajatab Rain Urbsalu kaheksakuulisest Kuuba kogemusest, hispaania keele õpingutest, kohalikust elust ja inimestest. Autori seiklustest oli küll huvitav lugeda, kuid need ei tekitanud minus muud vaimustust kui see, et idee välismaale keelt õppima minna oli vägev. Uuesti ma seda raamatut ei loeks. Kuuba-huvilistele aga soovitan ja eriti võiks see raamat meeldida meestele, kes ehk Urbsaluga rohkem samal lainel on.