/nginx/o/2021/02/23/13646848t1h445c.jpg)
Alates 2001. aastast on Chris Anderson näidanud kogu maailmale, et hoolikalt koostatud kõne muugib lahti empaatiavõime ja tarkusejanu ning julgustab inimesi unistama. Õigesti edasi antud kõne võib lummata kogu auditooriumi, innustada viimset kui kuulajat – see võib osutuda võimsamaks kui mistahes kirjalik tekst.
Oma Heliose kirjastatud raamatus «Kõnelemise kunst» annab Anderson lugejale kätte vahendid, millega saavutada avaliku esinemise imet. Selleks pole ainuõiget valemit, küll aga ohtralt nõuandeid, mis koos suurendavad iga kõneleja väge. See raamat sobib kõigile, kes on valmis oma ideedega vallutama maailma!
Avaldame raamatust katkendi, mis räägib harjutamise olulisusest.
Mis, kas ma pean harjutama?
Mistahes kõnevormi kasuks otsustad, olemas on veel väga lihtne ja väga ilmne vahend, millega oma kõnet täiustada. Aga see on ka vahend, mida esinejad kasutavad harva – harjutamine. Korduv.
Muusikud harjutavad enne kontserti. Näitlejad harjutavad enne teatriuste publikule avamist. Avalike kõnede puhul võivad panused olla sama suured või isegi suuremad kui kontserdil või etendusel, aga siiski tundub, et enamik kõnelejatest arvab, et suudab lihtsalt lavale astuda ja esimese korraga naelapea pihta tabada. Ja just seetõttu peavad sajad inimesed ikka ja jälle kannatama lõputuid minuteid kestva tarbetu piina käes, sest üks inimene ei valmistanud end adekvaatselt ette. Karjuv ülekohus.
Viimaste aegade parim korporatiivkommunikatsiooni valdaja Steve Jobs ei lasknud vaid ande peal liugu. Igale Apple’i tooteesitlusele eelnes tundidepikkune piinlikult täpne harjutamine. Iga detail oli täiuseni viimistletud.