/nginx/o/2020/12/23/13544217t1h8411.jpg)
«Suurim viga on mitte küsida, mis vigu sa teed,» tõdeb oma raamatus «Liidrite kuldaväärt tarkus» rahvusvaheliselt tunnustatud USA juhtimisekspert John C. Maxwell, kes esineb 29. jaanuaril toimuval iga-aastasel ettevõtlikele inimestele suunatud LIVE2LEAD: Estonia konverentsil, mis tänavu toimub livestream’is. Siit leiad neli nõuannet, mida teha oma vigade ja puudustega.
«Kõnelesin hiljuti ühel konverentsil mitmetele tegevjuhtidele ja julgustasin neid olema oma vigade ja puuduste osas inimeste ees avameelne. Ruumis tekkis tuntav pinge ja mõistsin, et nad ei võta mu nõu vastu,» kirjutab Maxwell. «Järgmisel vaheajal, kui signeerisin oma raamatuid, tuli ühe ettevõtte juht minu juurde ja küsis, kas ta võiks minuga nelja silma all rääkida.»
See juht ütles: «Ma ei ole sellega nõus, et peaksime olema oma vigade osas teiste ees avameelsed.» Seejärel rääkis ta, kui tähtis on hoida ülal tugevat fassaadi ja paista inimeste ees täiesti enesekindel. Maxwell vastas, et ta juhib inimesi väära eelduse põhjal – eeldab, et inimesed ei tea ta puudusi.
«Teavad küll,» kinnitab Maxwell. «Kui sa tunnistad oma vigu, ei tule see neile üllatusena, vaid on neile julgustuseks.»
Esimene samm, kuidas näha vigu ette ja õppida tehtud vigadest, on vaadata endaga ausalt tõtt ja tunnistada oma puudusi. Sa ei saa juhina edeneda, kui oled liiga hõivatud teesklemisega, et oled eksimatu.
Endine Ameerika Ühendriikide mereväe kapten Michael Abrashoff kirjutab oma raamatus «It’s Your Ship»: «Millal iganes ma ei saanud neid tulemusi, mida tahtsin, neelasin oma ärrituse alla ja vaatasin enda sisse, et näha, kas pole osa probleemi ehk hoopis minus. Esitasin endale kolm küsimust. Kas ma väljendasin meie eesmärke selgesti? Kas andsin inimestele piisavalt aega ja vahendeid, et seda ülesannet täita? Kas tagasin neile piisava väljaõppe? Avastasin, et 90 protsenti ajast oli olla niisama palju süüdi kui mu inimesedki.» Oma vigade tunnistamine ja nende eest vastutuse võtmine võimaldab meil minna järgmise sammu juurde.
Psühholoog Joyce Brothers sedastab: «Inimene, kes on huvitatud edust, peab õppima nägema vigu kui tervet, vältimatut osa oma teest tippu.» Miski pole selles elus täiuslik – ja see tähendab ka sind! Parem harju sellega juba praegu. Kui tahad edasi liikuda, teed sa vigu.
Elukutseline jalgpallitäht, ründaja Joe Montana ütles: «Nagu poleks miljonite televaatajate ees käki kokkukeeramisest veel küllalt, pidin igal esmaspäeval pärast matši oma vead kõik uuesti läbi elama, kusjuures mitmeid kordi ja aegluubis ning koos treenerite kommentaaridega! Isegi võidu korral võtsime alati aega, et oma vead üle vaadata. Kui oled sunnitud oma vigadega nii tihti tõtt vaatama, õpid neid mitte enam nii isiklikult võtma. Õppisin läbikukkumistest kiiresti üle saama, vigadest õppust võtma ja edasi liikuma. Milleks end nende eest asjatult tümitada? Püüa järgmine kord lihtsalt paremini.»
Mitte kõik ei ole valmis oma vigadele silma vaatama ja neid mitte isiklikult võtma. Et Montana seda tegi, sai ta üheks parimaks mängijaks kogu NFL-i ajaloos. Tema juhivõimed ja oskus ebaõnnega ümber käia tõid talle hüüdnime Joe Cool (eesti keeles «külmavereline»). Need omadused aitasid tal võita ka neli Super Bowli ja pälvida kolmel korral Super Bowli parima mängija tiitli. Kui tahad juhina oma võimete tippu jõuda, arvesta juba ette, et teed vahel vigu ja ebaõnnestud.
Autor ja juhtimisekspert Tom Peters kirjutab: «Väikseimast harust ettevõtte tipuni välja ei ole kasutumat tegevust, kui öelda päeva lõpul iseendale tunnustuseks: «Ära sa märgi, täna ma ei keeranudki mingit jama kokku.»»
Maxwell kinnitab, et ebaõnnestumised toovad inimestes esile kaks tüüpilist suhtumist. Kui üks kõhkleb, sest tunneb end alaväärtuslikuna, siis teine teeb elu eest vigu, võtab neist õppust ja saab parimaks. Inimesed võivad vigade eest kas ära joosta ja endale kahju teha, või neist õppida ja endale kasu tuua. Inimesed, kes püüavad iga hinnaga ebaõnnestumisi vältida, ei õpi kunagi ja on määratud samu vigu üha uuesti üle kordama. Need aga, kes on valmis oma vigadest õppima, ei pea neid enam kunagi uuesti läbi tegema. Nagu märkis autor William Saroyan: «Head inimesed on head seepärast, et nad on ebaõnnestumiste kaudu targakssaanud. Edu annab meile väga vähe tarkust.»
Juhikohal olevad inimesed peavad võtma eeskuju teadlastest. Teaduses eelnevad avastustele alati ebaõnnestumised.
Maxwell ütleb, et mõned inimesed ei oota muud kui probleeme. Nad on pessimistlikud ega vaevugi midagi head otsima. Teised nagu mina kalduvad loomupäraselt eeldama, et kõik on hästi. Kuid juhile ei tule kasuks kumbki suhtumine. Elizabeth Elliot, raamatu «All That Was Ever Ours» autor märgib: «Kõik üldistamised on väärad, kaasa arvatud see siin, ometi teeme neid ikka edasi. Me loome kujutlusi – nikerdatud kujusid, mida ei saa muuta. Me ignoreerime või võtame vastu inimesi, tooteid, programme ja propagandat vastavalt siltidele, mille all nad tulevad. Me teame millestki väga vähe ja kohtleme sea nii, nagu teaksime sellest kõik.» Juhid peaksid olema mõistlikumad.