KATKEND ⟩ 4 miniatuuri Jan Kausi uuest raamatust «Tallinna kaart»

PELGULINNA SÜNNITUSMAJA

Sel hetkel oli juba rahulikum. Oleks vale öelda, et nagu kivi oleks südamelt langenud. Selle kohta pole sõnu. Keha oli tuim, ilm selge. Tunni aja eest mõtles ta, et mitte kunagi enam, mitte kunagi enam, aga nüüd oli ta lihtsalt ramp. Mees maigutas magades suud. Universumi kaitsetu direktor.

Ta suunas pilgu aknast välja. Seal oli täielikult vaikne. Tema soe laps sündis erakordselt külmal ööl. Kuu seisis nagu tardunult ning talle tundus, et ta on ainus inimene, kes siin linnas praegu kuud vaatab. Talle meenus millegipärast, et kohe maakera kohal on talumatult külm ja maakera koore all talumatult kuum. Kuu all vilkusid värvilised tuled. Hommikul pool neli lasti tuima järjekindlusega akna taga hääletut neoonsaluuti. Justkui pühitseks sünnitusmaja vastas asuv kasiino tulevaste klientide sündi. Aga võib-olla lihtsalt unustati tuled välja lülitada ja pärast saab keegi elektrikulu pärast sugeda. Nüüd on siis esimene hetk mu elus, mõtles ta, kui aeg tundub seisvat.

VIRU TÄNAV

Kui ta mõtleb Pariisile, siis on tal ühtlasi tunne, et tema kodulinn asub mingis mõttes Pariisist kõige kaugemal. Tallinn – viimane koht maamunal, kuhu sobiks Champs-Élysées. See ei mahuks siia kuidagi ära, ei viiks kuhugi välja, selle sillutiseks oleks lobjakas. Tema lapsepõlves seisid Uues Maailmas kolm suurt raadiomasti, need meenutasid pisut Eiffeli torni, aga tõesti ainult pisut. Suviti vanalinnas kõndides ja turistide fotokaamerate eest põigeldes tundub talle, et linna enda harvad elanikud on varjunud keldritesse ja pööningutele.

Tema sõbranna elab ühes Viru tänava katusekorteris. Veidi enne Vana turgu tuleb kangialusesse pöörata, mööduda suitsetavatest vene noormeestest, kõndida läbi sisehoovi – siin asus kunagi kino – ja siseneda trepikotta, kus ümber kitsa liftišahti keerleb võimas trepp. Ta mäletab, kui ta esimest korda sõbrannale külla läks. Sõbranna esikus on klaasidega uks. Sealt saab terrassile – kui hanged liiga kõrged pole. Lõviosa tallinlastest ei teagi, et vanalinnas on üle majade katuste üks vaade, mis on nagu Pariisis! Mis siis, et ta pole kunagi Prantsusmaal käinud.

KOPLI TÄNAV

Kõik inimesed jätavad jälgi. Suurem osa neist sarnanevad varjudega – ta ei suuda enam meenutada nimesid, näojoonigi on raske silme ette manada. On meeles mingi tunne, mis neid inimesi ümbritses, mida ta nendega jagas. Ta ei satu siia just sageli, sest elab hoopis linna teises otsas – linnades elatakse sageli linna teises otsas. Ainult mõnikord satub ta siit mööda. Millegipärast tõi ta auto siiakanti parandusse, justkui oleks tal läheduses muidki tegemisi, poolelijäänud otsi. Ta sõitis majast mööda. Tüüpiline, suhteliselt ilmetu stalinistlik elumaja, neid on siinkandis palju. Seal oli üks korter, kuhu nad kusagil kakskümmend aastat tagasi aeg-ajalt kogunesid. Elutoas oli suur kapp, mis oli laest põrandani nummerdatud videokassette täis. Aga televiisorit ei olnud. Oli õhk, milles oli elektrit, tüdrukud olid vabad ja ilusad, valmis lendu tõusma. Ta tahaks, et nende nimed talle meenuksid, nii avaneks ehk võimalus nende jälgi ajada. Äkki selguks midagi ootamatut? Võib-olla keegi filmis neid salaja, kuigi nad ei korraldanud midagi hullu. Võib-olla jäädvustas keegi lihtsalt aega, püüdis nummerdada mööduvust. Kui ta toonast ennast näeks – kes see poiss seal õieti oli? Mitme aastaga vahetuvad kõik rakud inimkehas? Siis saab ta auto parandusest kätte ja sõidab linna teise otsa tagasi.

KUNGLA TÄNAV

Maja pööningul oli mingi ubrik, kus nad kõik pead-jalad koos magasid. Praegused õpetajad, poliitikud, teadlased, ajakirjanikud. Puumaja lõhn. Sedasi lõhnavad ainult Tallinna puumajad. Siin olid koos viiekümne üheksanda laiuskraadi pimedus, vihm, meri, keldrite brikett, mis kerkis justkui vundamendi alt mullast, vanad ajalehed tapeedi all, vanaemade lapsepõlv, imepeenikesed praod portselanis. Tema tahtis saada kunstnikuks, aga elu läks teisiti. Maja taga oli – ja on siiani – park, endine surnuaed, selle taga ringikujuline raudtee ja siis juba meri. Linna serv, maailma äär. Nad läksid sinna nagu maale. Nagu koju. Perenaine keetis teed ja naeratas, kui rüblikukari majja valgus. Tee maitses, nagu oleksid nad tulnud polaarretkelt. Ta joonistas tänutäheks ühe pildi, mille perenaine sektsioonkapi klaasi taha asetas. Surnuaiast oli alles ainult uhke, määrdunud ja räämas väravatorn. Eks sellegi ümber jõlguti, jäeti tühjad õllepudelid seina äärde. Pööningul oli alati külm, katusest polnud eriti kasu. Ühel päeval otsustati keldrisse omaalgatuslikult kohvik rajada. Kelder tühjendati sodist ja kolist, aga siis vist rauges jõud. Leiti uued kohad. Läks mööda pisut aega ja olematu surnuaia väravatorn tehti korda. Võib-olla püsis hariliku pliiatsiga joonistatud pilt veel mõnda aega sektsioonkapi klaasi taga.