L, 16.01.2021

REIS ÜMBER MAAILMA, I OSA ⟩ «See, mida siin praegu turistidele müüakse, on küll puhas äri!»

Maailmarändur Kerli Nõu reisil.

FOTO: Anna-Maria erakogu

Maailmarändur Kerli Nõu avaldas raamatu «Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist» II osa, milles jagab oma reisiseiklusi ja tutvustab lugejale maailma põnevamaid paiku oma pilgu läbi. Loe raamatust katkendit!

«Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist».

Raamat

Raamatus jagab 37-aastane Kerli Nõu muljeid maailma madalaimast paigast, Surnumere äärest Iisraelis, vulkaanikraatri seest Islandilt, jalutab külg ees Bill Gatesi poolt maailma õudust tekitavamaks paigaks ristitud Lõuna-Koera ja Põhja-Korea vahelise piiri maaalusest kaevikus number kolm, ristleb maailma paremikku kuuluvatel kruiisilaevadel. 

Teosest selgub, miks isad Tongal ei või tütreid kallistada, kui lühike on maailma lühim liinilend, millises riigis võib avalikus kohas särgita viibimise eest türmi sattuda ja millest Bora Bora ookeanilainte kohale ehitatud bungalod tegelikult alguse said.

Teose II osas on kaetud 40 riiki, sealhulgas üksinda reisitud viis nädalat ümber maailma. 2017. aastal ilmunud «Mina ja maailm» esimeses osas oli juttu 55 maast. 

Kerli Nõu on oma vanuseklassis enim reisinud eestlane, kes on külastanud kõiki seitset kontinenti (ka Antarktikat), sõitnud rongiga mööda Trans-Siberi raudteed Pekingist Moskvasse, luksuslikema Rovose rongiga Aafrikas Lõuna-Aafrika Vabariigist Zimbabwesse, ristelnud maailma parimate kruiisilaevade hulka kuuluval Seabourn Questil läbi Suessi kanali Dubaist Veneetsiasse ja Silversea laevaga Hongkongist Singapuri.

***

USA (Hawaii saared) – Uus-Meremaa – Singapur – Indoneesia – Timor-Leste

4.11–10.12.2016

I osa

Juuli keskpaiga hilisõhtul teostus kauaaegne salasoov, suur ja uhke unistus – elektroonilisse postkasti tekkis uus ambitsioonikas kaust, pateetiliselt väljendudes iga reisiselli pulmatort: reis ümber maailma. Otsus! Kõige olulisem on vastu võtta otsus! Olime abikaasaga seda mõtet juba aastaid põrgatanud, kuid aegavõtvat plaani aina edasi lükanud. 10 minutit ja esimesed lennupiletid hakkasid kausta tulvama. Süda lõi tavapärasest kiiremini. Tuleb välja, et täiesti omapäi nii suur seiklus ette võtta oli suur asi isegi mulle. Kas ainult käsipagasist piisab? Kuidas rendiauto roolis Uus-Meremaa vasakpoolse liiklusega toime tulen? Mis siis saab, kui mind näiteks paljaks varastatakse? Kui esimene, teine või kolmas krediitkaart miskipärast ei toimi? Olmemuredest enam vaevas mind hirm, kas ja kui palju ma oma kunagiste lemmiksihtkohtadega suhestun. Kas paradiisisaar Maui on endiselt sama vinge nagu üheksa aastat tagasi? Kuidas on lood fantastilisena tundunud Uus-Meremaaga? Tibude lugemise aeg jõudis kätte 10. detsembril, mil julgesin Helsinki lennuväljal piirikontrollist läbi jalutades kokkuvõtet tegema hakata. 

VANA HEA LAX

Reede, 4. november. Varahommikune kolmetunnine lend Helsinkist Londonisse möödus vahejuhtumiteta, kui mitte mõnusalt. Koht esireas. Viimasena lennukisse, esimesena välja. Super. Esimene pool 11-tunnisest jätkulennust Los Angelesse möödus veelgi ägedamalt – teadlikult lennuki tagaossa valitud kolmese pingi keskmine koht oli minu päralt täpselt kuus tundi. Teisisõnu nii kaua, kui ette ja taha vabandav stjuuard tõi kahele minu ahnusest hõivatud istmele briti paarikese. Mehel olevat lennuki esiosas kaelatugi katki läinud. Üle kolme istme kuue tunni jagu kestnud pikutamispidu sai otsa, kuid hea, et kestis niigi kaua. «Ära kurvasta,» surus stjuuard mulle mõistva suhtumise eest pihku kaks purki 2,5 Briti naela maksvat kokakoolat. Sellega lennuseiklused piirdusid. Toreda maandumisjärgse üllatusena olid Los Angelese lennuväljale tekkinud elektroonilised immigratsioonimasinad. Ankeedid olid kadunud. Täitma pidi vaid tollideklaratsiooni. Näpujäljed, kaamerasilma naeratamine ja muu USA-sse sisenemisega seotud trill-trall sai elektroonika abil tavalisest kiiremini ühele poole. Kõrr-kõrr-kõrr sülitas masin välja triipkoodiga paberilipiku, mille lõpuks elavale ametnikule ulatasin. Rahvusvaheliselt lennult tulles 40 minutiga autorenti jõudmine läheb arvesse kui isiklik Los Angelese Rahvusvahelise Lennuvälja, reisisellide keeles LAX-i, rajarekord.

SPONTAANSED SEIKLUSED

Tunnike hiljem rendiautos suurlinna ummikutega rinda pistes meenus kiiresti, miks Los Angeles ei ole arvukate külastuskordade kiuste mulle hinge pugenud. Betoon, lõputu autorivi, veel betooni... «Muusikat on siin see-eest igale maitsele,» rõõmustasin omaette, kui autoraadiot viie tuhande erineva kanali vahel klõpsisin. Gaasi ja piduri taktis läbi õhtuse liiklusvoo Airbnb majakese poole nõksutades ei saanud keha arugi, et üks unekord oli justkui vahele jäänud. Ümberringi valitsev liiklusmöll, viis sõidurada, peale- ja mahasõidud sundisid meeled paratamatult erksaks.

Esimesi kurnatuse märke tajusin alles järgmise päeva õhtul. Ostutuur Los Angelesest kahe sõidutunni kaugusel asuvasse outlet’i oli selleks ajaks ühel pool. Matkaselli pähklitest koosnev lõunasöök pintslisse pistetud. Perifeeriast tagasi laupäevaõhtusesse Venice’i rannamelusse saabunud, ei tahtnud ma kell seitse õhtul muud teha kui magada. Enne uinumist tuli lahendada siiski veel üks ülesanne: leida hotell, motell või ükskõik milline koht, kus oleks voodi. Spontaansuse tähe all kulgema pidanud ümbermaailmareisi võtmes valisin teadlikult broneeringutevaba kulgemise. Unisena mööda tänavaid komberdades ja avatud wifi-võrku otsides ei olnud ma päris kindel, kui hea mõte oli õigupoolest enda saatuse hooleks jätmine, kuid negatiivsete mõtete heietamiseks energiat ei jagunud. Võimatu missiooni number üks, parkimiskoha leidmisega olin kella seitsmeks õhtul ju ometi edukalt hakkama saanud. Asi see siis turismipiirkonnas mõni voodi leida. Optimism ei vedanud alt. Juba paarisaja meetri kaugusel oli nurgapealses hostelis tuba täiesti olemas. Selle asemel, et end naiste täistuubitud magamissaali pressida, koopereerusime käigult umbes samal sekundil hostelisse patsatanud Kanada autoärika Karliga. Nuiasime adminnilt omaette tuba, kuni puiklev jõupositsiooni esindaja jäi viiedollarilise hinnatõusu järel lõpuks nõusse. «Igaühele eraldi tuba anda on reeglitevastane,» podises ületöötanud ja inimmassi tikutamisest ilmselgelt väsinud tume-kui-öö-vanamees. «Kuule, ma tean, et see on veits imelik, aga ma pean ööseks ühe agregaadi ninna panema. Ega see sind ei häiri?» küsis pisut murelik juhututtav ja rääkis pika loo, kuidas tal oli korra elus une pealt hapnik otsa saanud ja mis siis kõik edasi sai. Nüüd magab masinaga. «Ei häiri,» vastasin, justkui oleks olnud veel muid variante. Lobisesime veidi reisimisest; sellest, kas Bora Bora külastamine on oma hinda väärt; Californiast; sellest, kuhu me homme-ülehomme sõita plaanime; mis elu me kodus elame; kinnisvarainvesteeringutest ja sellest, miks on meie mõlema vaieldamatuks lemmikuks saanud Lexus ikkagi ülikõva automark. Pool tundi hiljem olin juba igasuguste muredeta unenägudemaal.

HOSTELID JA MUUD LOOMAD

Kümnetunnine ajavahe koduse Euroopaga tähendas seda, et ärkasin juba varavalges. Kolmanda korruse avatud aknast võinuks vabalt kuulda tänaval kellegi taskust maha kukkuva pastaka klõpsatust. Ometi ei liikunud ringi ainsamatki hingelist. Ajasin end krigisevast metallvoodist püsti. Tuba, kus öö veetsin, oli tagasihoidlik, kuid puhas. Põranda hall vaipkate harmoneerus hallide seintega. Ometi jättis nurkadesse kokkukuhjatud suvalises stiilis mööbel kogu kupatusest rahutu mulje. Raudvoodi jalgade alla asetatud kaussi meenutavad plastalused tuletasid meelde vanemate inimeste jutud nõukogudeaegsetest ühiselamutest, kus lutikaid just taolisel moel sängist eemal hoiti. Kas minu hostelis olid ka lutikad? Vett anumates polnud. See andis lootust, et vähemalt praegu lutikaid ei olnud. Aga kas kunagi oli? Piludest-pragudest ja piltide tagant ma otsida ei julgenud. Internetist konkreetse majutusasutuse reitingu ja ajaloo vaatamiseks jäi samuti julgusest puudu. «Mis sest kõigest enam, ega ma sisse koli!» korrutas rahustada üritav sisehääl.

Kohvrilukud sitikate-satikate kartuses hoolikalt kinni tõmmanud, tõttasin hommikusöögile. Karl ajas end ka kiiresti püsti, pakkis voolikagregaadi kokku ja lippas koos minuga mööda trepilabürinti keha kinnitama – seltsis ju ikka segasem. Hinnas sisalduv hommikusöök tähendas Venice’i ranna hostelis administraatori A4 alusel väljastatavat ühte värsket puuvilja ja muffinit. Iseteeninduse põhimõttel toimivas köögis ootas külalisi ees tee- ja kohvimasin, valmissegatud pannkoogi- ja vahvlitainas, restil toored munad, röstsaiad, moosid, või. Pikemaks ajaks ööbima tulnud ränduritel oli ruumi nurka riiulile kuhjatud ka jogurtit ja puuvilju. Ühe-öö-tegelaste jaoks käis kõik lihtsalt – mis pole suurele lauale välja pandud, seda ei puutu. Karl pakkus välja, et teeb meile teed. Otsisin kruusi. Asjatult. Lõpuks seletas keegi, et kruusid pidavatki esimesena otsa saama ning kõige kavalam viis oleks kellegi kasutatud anum laualt haarata ja kiirelt üle loputada. Reegleid seletas mulle kolmeks kuuks hostelisse kolinud Amsterdamist pärit matsakas, lendlevas hõlstis naisterahvas, kes oli enda sõnul tulnud vähekeseks Los Angelesse tuulutust otsima. Huvitav, kas ta midagi lutikatest ka teadis? Ma ei hakanud küsima.

Köögis käis kõva askeldamine. Seintel rippuvate pottide, pannide ning virna laotud kruuside ja taldrikute virvarri juurde kuulusid mõistagi manitsevad sildid, kus innustati kõiki enda järelt koristama. Morni näoga ringipatrullivast adminnist võis järeldada, et silt ei olnud piisavalt tõsiseltvõetav. Õhkkond oli vaba, samas aga liigsest kaootilisusest pisut pinges. Suuremaks sündmuseks kui hommikune kohv ja paar krõbedat röstsaia olid vanade olijate jaoks uued tulijad. Püsiasukaid, end vähemalt kuuks ajaks hostelisse sisse seadnud tegelasi, einestas minuga koos pika laua taga vähemalt viis. «Mis asja sina siin siis ka ajad?» uuris noor astraalrändurist saksa kutt, kes külastas Ameerikat esimest korda elus. «Olen ümbermaailmareisil. Äsja alustasin,» ei hakanud ma salapäraseks jääma. Ruumis levis tunnustav vau-laine. Justkui olnuks kindral reameestega samasse supikööki sattunud. «Selline reis oleks mu elu unistus!» hõikas hõlstides hollandlanna. «Minu oma ka!» hõikas keegi kusagilt. Tõepoolest, on ja oli see ka minu unistus, mis siin ja praegu plekknõude ja lutikavannidega segasummasuvilat meenutavas hostelis sammhaaval teoks saab. Kell lähenes kümnele. Jätsin hommikusöögiseltskonna ja Karliga hüvasti. Lubasime ühendust pidada ja võimaluse korral veel maailma eri nurkades patsi lüüa. (Seis aastal 2020: lubadus täidetud!) Ees ootas uus päev, uued teod ja uus öö kusagil mujal, kuhu iganes spontaanne seiklus mind järgmiseks viia otsustab.

Kerli Nõu foto reisilt ümber maa.

FOTO: Erakogu

TÄNAVANURGA POLIITTSIRKUS

Eelneval õhtul kõrvaltänavale pargitud punane rendi-Ford ootas mind samas paigas. Hüppasin rooli ja sisestasin navigaatorisse juba eelmisest Los Angelese külastusest tuttava aadressi. Oli pühapäev ja nooblis ookeaniäärses piirkonnas asuva Paramahansa Yogananda keskuses algamas nädalajutlus. Astusin läbi. Mingile osale minust ilmselgelt meeldis mõte lülitada suurlinnas viibides oma programmi midagi regulaarset, sest tõele au andes pole ma ju teab kui suur krija jooga fänn ega usklik. Tühja kah, keskuse võimas aed ja ilus arhitektuur on jutlusetagi eraldi vaatamisväärsused. Pealegi lubas päevakava, et kell 12 pakutakse kõigile kohaletulnuile «Sõpruse teed». Põhjuste nimekiri, miks end kohale sõidutada, oli niisiis piisav.

USA-s olid parasjagu käimas presidendivalimised ning minu üllatuseks jõudis Donald Trumpi ja Hillary Clintoni vaheline valimisvõitlus ka kantslisse. «Sõbrad, ma palun teid,» alustas pühamees härdal toolil. «Mina olen end juba mitmendat nädalat igasugustest poliitilistest uudistest eraldanud ja soovitan teil sama teha. See on ainuke viis mõistuse juurde jääda. Südameis me juba teame, kuhu suunda USA peaks minema, palugem siis selle eest,» kehutas eestkõneleja. Tunnisele üritusele järgnes üllatusena annetustepõhine lõunasöök, kus kogukonna liikmed said lähemalt tuttavaks või vahetasid muidu uudiseid. Minu laudkonnas räägiti valimistest, ilmast, viimastest kassahittidest ja välimusega seotud sotsiaalsest survest ning mina vastutasuks ümbermaailmareisist. Kõigil oli põnev. Vahetasime kontakte, lubasime ühenduses olla ja taas kohtuda. (Seis 2020. aastal: lubadus täidetud.)

Kõht täis ja meel hea, otsustasin aega parajaks teha poppide poodide ja spaasalongidega Montana avenüül. Ühes tänavakohvikus käis eriti vilgas elu. Möödujatele jagati Hillary Clintoni pildiga lendlehti. Laudade taga lappasid inimesed energiliselt telefoniraamatuid või isiklikke märkmikke. Kes kõne vastu võttis, kuulis Hillary Clintoni poolt hääletamise argumenteeritud monoloogi. Kes vastu ei võtnud, kuulis monoloogi kõnepostist või automaatvastajast. Töö oli täies hoos. Möödasõitvad autod lasid signaali. Raske öelda, kas ergutamiseks või põlastamiseks.

PÄRSLASED JA BEVERLY HILLS

Novembrikuise Euroopa maharaputamiseks tahtsin ees ootavaks Hawaii reisiks küüntele midagi särtsakat. «Kärtsroosa» teatasin kassas küünelaki värvi küsivale administraatorile. Kärtsroosa pisike klaaspudel peos, istusin juba loetud minutite pärast pehmes nahkses massaažitoolis. Jalad mullitavas vees keemas, käed maniküüri ootel välja sirutatud, jäin ringi vaatama. Minu ees mängis hiigelsuur telekas, kus kunstrindade ja lõigatud nägudega naised üksteise võidu uutest käekottidest sädistasid. Ümberringi laiusid viimaseid dieedi- ja trenninippe täis ajakirjad. Star Magazine’i kaanelugu lubas uusi paljastusi ja tõde Paris Hiltonist. Jätsin lugemata... Korraga kohtus mu pilk umbes 50-aastase kõrgete kulmukaarte, valge naha ja paksude tumedate juustega proua omaga. Mismoodi me jutu peale saime, ei mäleta. Meelde jäi hoopis see, et end pärslasena tutvustanud daam elab salongist kiviviske kaugusel Santa Monicas ja on piirkonda südamepõhjani armunud. Fenomen, mille osas vanu, arhitektuurilises mõttes pigem tagasihoidlikke maju silmas pidades isiklikult küll kimbatusse jäin, sai peagi lisaselgituse. «California on kõrb, on ju!» seletas naine. Noogutasin nõustuvalt. «Suvekuudel saab Los Angelesest saun. Ookeanituul toob suvel temperatuuri 3–6 kraadi allapoole ja talveöödel viib sama palju üles. Kõik see peegeldub ka kinnisvarahindades,» jätkus loeng. «Lisaks tagab tuul linnaosale puhta õhu.» «Kummaline, et filmides õhatakse hoopis Beverly Hillsi ja Malibu järele,» piiksatasin vahele.

Ilmselt oli mul veel liiga selgelt meeles 1990. aastal jooksnud telesari «Beverly Hills 90210». «Ähh!» pööritas vestluskaaslane silmi. «Filmid on filmid. Reaalsus on midagi muud. Olen igal pool elanud – Beverly Hillsis, Malibus ja Santa Monicas. Ma tean, millest räägin. Üks asi on väline imidž, teine asi on sisu. Santa Monica on Los Angelese kõige jõukam linnajagu,» tõi vestluspartner üsna kiiresti ameeriklastele omaselt rahakaardi mängu. Ilukirurgiapraksist pööritav naisterahvas oli USA-s elanud 30 aastat. Peene nimega Pärsia all mõtles ta Iraani, sest Pärsia kõlab muljetavaldavamalt ja sobib Los Angelese pealiskaudse, liialdatud suurem-kui-elu-mõtteviisiga suupärasemalt.

Hollywood.

FOTO: Erakogu

HOLLYWOODI MAAMÄRK

Põhja-Hollywoodi mägisel nõlval elava sõbranna kolmel tasapinnal asetsevas majas pühapäeva õhtul istet võtnud, nosisime lähedalasuvast restoranist koju tellitud toitu. «Ega me suured toiduvalmistajad niikuinii ole,» vabandas Lana, kui suširulle taldrikutele tõstsime. Päevase etteteatamisega külla sadanud üllatusmunana polnud mul supi, prae ja magustoidu puudumise osas vähimatki etteheidet. Sisimas valitses pigem suur tänutunne. Pidid ju tuttavad algselt sootuks päev hiljem Catalina saare merereisilt koju jõudma. Aga ometi istun ma pühapäeval kesiste šansside kiuste siin söögilaua taga taevast sülle sadanud võimalusega terve hommikupooliku koos sõbrannaga Los Angelest avastada. Võõrustajate majast kolmeminutilise autosõidu kaugusel asus Hollywoodi tunnuskiri. Mäenõlvast allpool Lake Hollywoodi terviserada. «Minge siis O-tähe sisse piknikule ka!» utsitas majaperemees, kui võimaliku programmi üle aru pidasime. Kergitasin kulmu. «Kas selline asi on üldse võimalik või tehakse minu kulul halba nalja?» mõtles mu pisike pea. Selgus, et mõned aastad tagasi olnud O-tähe piknik veel täiesti aktuaalne ja teostatav ettevõtmine. Seda täpselt nii kaua, kui liiga populaarseks saanud idee tõkestamiseks olla kuulsale märgile sisse monteeritud liikumist tuvastavad sensorid. Lake Hollywoodi matkaradadel mööda mägesid ja orge silgates näitas sõbranna Põhja-Hollywoodi nõlvadel asuvaid supervillasid – ühe mäenuki peal superstaar Madonna loss, teise, kolmanda ja neljanda peal ülejäänud jõukad ja ilusad. «Kui rikas peab Los Angeleses olema, et tõepoolest rikas olla? Nooblites linnajagudes on kõik nii suur, kallis, võimas, hoomamatu...» küsin kohalikke olusid paremini tundvalt Lanalt, kui mäenõlvalt alla siniste basseinidega villadele vaatan. «Ikka üle saja miljoni dollari?» pakkus sõbranna. «Los Angeles on meeletult suur. Kes vähegi saab, elab töökohale võimalikult lähedal. Filmistuudiote tõttu on Hollywoodi piirkond näitlejate ja režissööride lemmik,» seletas Lana. Tõepoolest, suurlinna pikimal tänaval on pikkust umbes 100 km – Tallinna kesklinnast Paideni. Oma elust veedab keskmine LA elanik liiklusummikus umbes 92 tundi aastas, 75-aastase eluea puhul ajaliselt ehk 288 päeva. Teisisõnu veidi alla aasta. Raju! Liikluse virvarrile mõeldes vaatan kella, raputan matkal tennistesse kogunenud liiva välja ja jätan Lanaga hüvasti. Hüppan autosse ja kiman Beverly Hillsi, et Rovose rongireisil kohatud abielupaariga enne Hawaii reisi kerge lõuna formaadis uudiseid vahetada. Tunnen end väga meelitatuna, et mu tähtsad ja super-busy’d sõbrad võtavad oma tööpäevast minuga kohtumiseks silmagi pilgutamata kaks ja pool tundi. «Oh, tead, eks ole nende pankuritega juba istutud küll,» silub Roland olukorda, kui veidi ähmis olles kiidu- ja tunnustussõnu puterdan. Segan kristallklaasis kõrrega peene nimega detox-mahlasegu ja tunnen rõõmu, et see kõik tõesti minuga praegu aset leiab. Hakkame otsi kokku tõmbama. Kes tööle, kes lennukile. Vuran lennujaama, tagastan Fordi, sõidan bussiga terminali ja rullitan käsipagasiga läbi turvaväravate ootesaali.

MAUI, TERE JÄLLE!

Absoluutsel lemmikpaikade skaalal nimistu koorekihti kuuluvale Mauile saabumise suhtes valitsesid minus vastakad tunded. Kas üheksa aastat tagasi hinge pugenud sihtkoht on tõesti nii võimas, nagu oli meelde jäänud? Või kukub emotsioon pigem algaja reisiselli ahvivaimustuse kategooriasse? Vastuste saamiseks lubas reisiplaan kümme päeva. Lisaboonusena troonisid lisaks Mauile programmis päevareis väiksemaile Hawaii saarestikku kuuluvale Lanaile ja paar päeva efektsete kaljude poolest tuntud Molokaile.

Internetis tehtud broneeringu alusel viimast kui ühte senti sisaldama pidanud hotellipakkumisele kohapeal 35-dollarilise kuurorditasu, 18 dollarit rendiauto parkimise ja kümneka osariigimaksude eest juurde lisanud, tuletas paradiisi saabumise võluga kaasnev rahakoti valu end kiirelt meelde. Maailma palmisaarte skaalal nii hinna (umbes 800–1000 USD-d päev) kui ka kauguse mõttes kõrgemasse tippu jäävas paradiisis kohtuvad laias laastus kaks maailma: iga-aastased püsikliendid ja korra elus Hawaii saarte ilu nautima sõitnud turistid. Kohapeal ei erista ühte teisest mitte ükski väline näitaja. Maitseka või maitsetu riietumisstiili hindamine T-särkide ja tossude maal USA-s ei toimi. Lahtise katusega müriseva mootoriga auto rendib endale igaüks, kes saarele maandub. Kallites hotellides peatub suurem osa saarele sattunud külastajaid. Võib-olla polekski sellel kõigel tähtsust, kuid mitmendat-korda-sina-Hawaiil-oled-mängud toimuvad hoopis erinevate vaatamisväärsuste juures. Peenelt ja rafineeritult. Näiteks siis, kui eksinud ilmega ligimestele saab tee juhatamise tuules vilksamisi ette lehvitada «olen siin juba viiendat korda» Hawaii pagunid. Või restoranis. «Kas sellel aastal enam Lanai stiilis valmistatud Hana Pa’a suppi menüüs ei olegi? Nii kahju!» Üks on selge: saarel kohatud ameeriklaste elus oli Hawaii esma- või korduvkülastamine väga suur ja auväärne ettevõtmine. Umbes nagu osalemine Burning Mani festivalil, mis sotsiaalmeedias justkui omaette staatusepaguneid annab.

LANAI

Katamaraanisõit väiksemaile ligipääsetavale Hawaii saarestikku kuuluvale Lanaile kestis 45 minutit ja maksis 10 dollarit. Auto sadamasse jätmine maksis sealjuures 25 USD. Kui noobli hotelliketi Four Seasons külastajad välja jätta, tõmbab väikesaar pigem Mauist vaheldust otsivaid päevaturiste. Startisin sihtkohta esimese laevukesega ja naasin viimasega. Tagasihoidlikku vaatamisväärsuste nimistut arvesse võttes jagus ühest Lanail veedetud päevast rohkem kui küll, kuid alustagem siiski algusest.

Sada aastat tagasi, kui 363 km2 suurune saar kuulus veel Dole korporatsiooni omandusse, asus suures osas punase pinnasega Lanail planeedi suurim ananassiistandus. Siin-seal vilksatab infot ka suhkruroo kasvatamisest. 1992. aastast sai aga istanduste ajajärk ühele poole ja 2012. aastal ostis 98% saarest umbes 500 miljoni dollari eest Oracle’i suuromanik, USA rikkaimate inimeste esikümnes trooniv 72-miljardilise varandusega Larry Ellison. Ülejäänud 2% kuulub Hawaii osariigi haldusalasse või väikemaaomanikele. Majandusajakirja Forbes ajakirjanikud kõrvutasid erasaare ostuhinda miljardäri toonase varandusega ja jõudsid järeldusele, et sisuliselt ostis keskmine Ameerika pere endale kasutatud Chervolet’. Tundugu lihtrahvale 500 miljonit nii suur kui tahes. Meedias antud lubaduste kohaselt plaanivat miljardär Lanai saarel öko-revolutsiooni. Elame, näeme.

Kuni 1800. aastani saarel toimetanud pärismaalastest, nende traditsioonidest, ajaloost, kommetest ja uskumustest leiab infot vaid valitud lehekülgedelt. Kui keegi kunagi naljatas, et tõelise info parim peidupaik on Google’i otsingu teisel leheküljel, siis Lanai kontekstis pole tegemist isegi mitte naljaga. Tänapäeval 3200 elanikuga, ambitsioonika nimega Lanai City oleks justkui maha vaikitud, sest mida suurt ja uhket ikka peaks kirjutama ühe kooli, ühe haigla ja kahe tänavaga külakesest? Ometi on kurb, et tegelikkuses juba aastast 800 asustatud paiga avalik ajalugu saab justkui alguse valge mehe saabumisest.

Rentinud sadamast neljaveolise auto, et tagada endale aeg- ajalt mudastel teedel ladus läbipääs, liikusin aeglaselt, 55 km/h kiirusepiirangut silmas pidades Lanai kahe tänavaga linnast looduslike vaatamisväärsuste poole. Kleeps rendidžiibi tuuleklaasil teatas, et katuse mahakruvimine päädib trahviga 100 USD + km. Püüdsin välja nuputada, kui sageli sellist asja õigupoolest esineb, kuid selgust ei saanudki. Ju siis on muretsemiseks põhjust, kui juba kleepsu on vaja... Rohelisest kõrgest männisalust sai peatselt kõrb. Suundusin esimese hooga saare loodetippu, Polihua liivaranda, kus armastavad pesitseda merikilpkonnad ning turiste hoovuste, kiirelt sügavamaks muutuva ookeanipõhja ja ettearvamatu tuule tõttu ujuma ei innustata. Internetis lubatud ringisiblivaid metsikuid kalkuneid silm ei tuvastanud. Mõnda aega inimtühjal rannal imepehme liiva sees sumbanud ja päikest võtnud, liikusin edasi 10 minuti kaugusel asuvasse Jumalate aeda. Folkloori põhjal tekkinud tuulte voolitud kiviskulptuurid kahe muistse preestri vahelise võistluse tulemusena, kus kumbki pidi oma saarel – üks Lanail, teine Molokail – elavat tuld üleval hoidma. Võitjale saabuvat taevastelt küllus, au ja tähesära. Lanai preester lasknud võidu nimel käiku iga kuivanud või elava taime, sellest ka kunagise põlismetsa asemele tekkinud tühermaa. Teaduslik lähenemine on igavam: maastiku olla vorminud saarele sadu aastaid tagasi toodud kabiloomad ja sellele järgnenud erosioon. Järgmine peatuskoht: Laevavraki rand. Kuna turismikaardile peab ju midagi märkima, sobib peibutuseks ka 1940. aastast meres roostetav suur naftatanker. Kogu lugu. Kimasin mööda tolmuseid teid üles ja alla. Saare kõrgeimast tipust, umbes 1000 meetrit merepinnast, avanesid uhked ookeanivaated ja suisa mõningane lopsakus. Ühe troopilise puu küljes rippusid ahvatlevad viljad, mida otsemaid ka mekkima tõttasin. Maitsesid hunnitult. Julge hundi rind muutus vaid rasvasemaks, sest traagilistest tagajärgedest pole põhjust pajatada. Lanai tunnusmärgiks peetav merest välja turritav 24-meetrine Armsama kalju otseselt hinge ei pugenud, kuigi meeldis legend. Traagiline armastus paneb inimesi õhkama ükskõik kummal pool ekvaatorit, sedapuhku olid kannatavateks kangelasteks neiu Pehe Lahainast Mauilt ja noor sõdalane Makakehau Lanailt. Naise ilust lummatud, tekkisid sõdalase silmist ainsamastki pilgust udupisarad. Sellest ka tema nimi: Maka (silmad) Kehau (udu). Armastatu kaitsmiseks peitis mees oma lummava südamedaami Manele kaljudealusesse merekoopasse. Ühel päeval saabus aga sel ajal, kui Makakehau toiduvarusid täiendas, torm ning peidupaika naasnuna leidis ta Pehe lainetesse uppununa. Leinav Makakehau haaras surnud armastatu sülle ning anus jumalaid ja esivanemaid, et need aitaksid ta järsule kaljusaarele, et naine maha matta. Nii sündiski. Seejärel hüppas Makakehau 24 meetri kõrguselt rahnuservalt alla, et kaljudele kukkudes taevasse pääseda. Lugu missugune.

Tagasi peatänavale jõudnud, läksin keha kinnitama kohalikku baari. Punase T-särgiga vanamees võttis mult tellimuse. «No mis elu te siin ka elate?» püüdsin jutuotsa üles võtta. Kui Mauil kuuleb sellise küsimuse peale tavaliselt suurt hulka superstaaride nimesid, kes samal toolil istunud ja samast kausikesest söönud, siis Lanai kohalikest on superstaarihullus kauge kaarega mööda läinud. «Plätud, puu otsas kasvavad guajaavid, ringi siblivad kilp- konnad, korallidega ookeanipõhi – kõik nii, nagu peab,» teatas vanamees. Noogutasin heakskiitvalt ja uurisin, kas ka lähedal asuva Lanai Kultuuri- ja Pärimuskoja avamisaegadest võiks miskit teavet olla. Selgus, et mitte. Saarel pakutavad ratsutamis- ja snorgeldamisvõimalused ei ahvatlenud. Magustoiduks põikasin Four Seasons hotelli. Hilislõunase päikese eest aia välibaari kaitsva palmikatuse alla oli kogunenud umbes kümmekond inimest. Kes saabus golfirajalt, kes polnud ringile läinudki. Valitses rahulik, suisa unine meeleolu. Vaatasin kella, et džiip õigel ajal tagasi viia ja laevale suunduda. Päike kolksatas merre täpselt laevasõidu ajal. Oli tore neljapäev ja mõnus vaheldus liiklusummikutest räsitud Mauist puhata.

MOLOKAI

Kolmepäevane vaheldus jätkus Molokail, kui pisike 12-kohaline lennuk mind juba järgmisel hommikul 20 minutiga uuele saarele viis. Pardakaarte ei antud. 61 km pikk ja 16 km lai saareke hullutab maailma kõrgeimate merega piirnevate kaljude (1188 m) ja pikima narmalise rifiga, süngevõitu ajaloost rääkimata. Nimelt levitasid 18.–19. sajandil saartele saabunud eurooplased nii rõugeid, koolerat, läkaköha kui ka pidalitõbe. Pärismaalastel nende vastu immuunsus puudus. Nakatus aina rohkem inimesi, kuni pidalitõve leviku takistamiseks asutati 1866. aastal Molokai saare Kalaupapa poolsaarele leprosoorium. Aegade jooksul saadeti sinna ligi 8500 inimest, kes kuulutati ametlikult surnuks. Neil ei lubatud asulast lahkuda. Kehtis külastamiskeeld. Elada tuli leprosooriumis elu lõpuni. Paremat ajaloolist ülevaadet pakuvad tänapäeval arvukad katoliku preestrist isa Damienist vändatud filmid, mis tõid Molokai suuremal või vähemal määral pildile. 1969. aastal, kui pidalitõbi oli välja ravitud ja nakkusoht kadus, vabastati poolsaar karantiinist. Endised haiged jäid paigale, kuna arvasid, et neil oleks oma tugevalt moonutatud kehaga raske tavaühiskonda integreeruda.

Praegu on seis selline, et poolsaare rahvaarv kuivab vanuse tõttu tasapisi kokku. Uusi patsiente vastu ei võeta. Turistid võivad raskesti ligipääsetavat maa-ala külastada ainult organiseeritud rühmareisi raames. Kui eesli seljas toimuvad karantiinipiirkonna päevaekskursioonid välja arvata, on Molokail muudki tegemist.

Suurima pärismaalastest elanikkonnaga (pooled 8000-st elanikust) saarel näeb valdavat n-ö päris Hawaiid – toidu saamiseks kütitakse ja kalastatakse, kasvatatakse põllul juurikaid ja puuvilju hangitakse aasta ringi lopsakast džunglist, kus taamal pahisevad kosed, voolavad mägijõed ja randa loksub ookean. Tõelisest Molokai idülli jagamisest on perele sissetulekuallika teinud Halawa orus toimetav Greg Solatorio, kes mulle hea meelega esivanemate kommetest ja šamaaniriitustest pajatas. Alustasime ninasid kokku hõõrudes tervitusega, järgnes miniloeng traditsioonilisse külla sisenemise kombest, mil juba 2,5 km kaugusel vee peal merikarbi sisse puhuti, et kohalikelt vastuseks sarnast heli kuuldes randumiseks nõusolekut paluda. Istusime taaskasutatavatest materjalidest ehitatud majas ja arutasime inimkonna tuleviku üle... Sellest, millist mõju omab saartele kolm miljonit külastajat aastas, kuidas tullakse toime prügiga või kuidas mõjutab inimeste toitumisharjumusi müügil olev kiirtoit ja konservid. Muuhulgas tuli juttu ka Hawaii kuninganna peidetud päevikutest, kust tuli selgelt välja, et kuninglik pere ei loobunud troonist USA kasuks teps mitte omal soovil. Küsisin Soome spirituaalsetesse ringkondadesse imbunud ho’oponopono palve kohta, mis hoiab pereliikmete vahel häid suhteid ja aitab murede põhjusteni tungida. Kõik käivat lihtsalt – kui peres on mure, peetakse ühispalvus, mida juhib vanim liige. Sõnastatakse probleem, arutatakse koostöövõimalusi. Emotsioonide settimiseks võib võtta pause. Kõigi tundeid tunnustatakse. Seejärel toimub pihtimine, meeleparandus ja andestus. Minevik katkesta- takse. Tulevikku kindlustatakse ühise kalasöömaajaga.

Rääkisime ka kümnetest erinevatest kahunadest ehk preestritest, kes paistsid kogukondades silma erinevate annetega, olgu siis tegemist kanuu ehitamise, ehitiste õnnistamise, pulma- tseremooniate läbiviimise, ravimise, nõidumise, haiguste diagnoosimise, haiguste põhjustamise, tuleviku ennustamise või loodusmärkide tõlgendamisega. Gregi kodupaik, mitmete iidsete palvetamiskohtadega Halawa org, on nagu katedraal ja arheoloogiline pärl – kahunade lemmikasupaigast leitakse asustuse jälgi aastast 650 pKr. 1820 kuulutasid saartele saabunud misjonärid iidsed praktikad ebaseaduslikuks ja ähvardasid karistusega. Palju oskusi ja teadmisi suri välja. Nüüd vilksatab kahunade legend vaikselt Quentin Tarantino filmides väljamõeldud Hawaii-teemalise burgeriketi nimes – Suur Kahuna Burger – või mõnes spirituaalses raamatus. Kehitasin nõutult õlgu.

Molokail on üks peatänav, kaks tanklat ja kaks poodi. Kanad, kuked, kitsed jooksevad vabalt ringi. Siin-seal tee äärde pandud punased postid määravad veetaset, et anda teada, kas õnnestub autoga troopiliste vihmade korral tekkinud äkkjõest läbi lipsata. Rannas märkab silm laudu ja toole, mis on nädalavahetuse hõngus palju kohalikke ligi meelitanud. Põnevatel maanteesiltidel hoia- tati teed ületavate hanede eest. Märkasin ka silti «Ei kruiisilaeva- pennidele!». Üldmulje Molokaist oli rahulik ja idülliline, kuid mitte luksuslik. Mangroovidega ääristatud rannad ilmselt ei võistle naabersaarte laiade liivarandade iluga, kuid õige pea tuletasin endale meelde reisiselli reeglit number üks: iga paika tuleb võtta sellisena, nagu see on. Nipp aitas. Mõnusale äraolemisele vindi peale keeramiseks organiseerisin hotelli administraatori abiga numbrituppa massaažilauaga kohale tulnud Lomi Lomi terapeudi Allana Noury, kes juba kahe tunni pärast pikendatud kerega autologuga hoovi vuristas. Hawaii saartel on vist kõigil kohalikel pikendatud kerega lahtise kastiga masin – hea surfilaudu vedada ja ka reisijaid vedada, sest kogu küla mahub peale. Allana oli hoomamatus vanuses pikkade juustega taimetark-massaažiterapeut-koolitaja, kelle kuulsusepärmi kergitavad suisa TripAdvisorist leitavad kiitvad kommentaarid: «Kui Molokail, siis kindlasti ka Allana juurde!» Kerge huumorivindiga võiks eelneva klientuuri kogemustele tuginedes väita, et jalutud hakkasid käima ja pimedad said nägijateks. Tõele au andes huvitas mind mudimise ja lavendliõli kõrval samapalju kohalik elu ja võimalus kellegagi argipäevastel teemadel 1,5 tundi juttu puhuda. Ma ei pidanud pettuma. Pikkade punaste krussis juustega Alana oli üks koloriitsemaid massööre, kes on iial mu õndlaid mudinud.

«Arvan, et Lomi Lomi,» jäi kõlama, kui olin kõik pakutavad variandid ära kuulanud. Ühelt poolt ahvatles idee Hawaiil midagi autentset kogeda ja õlist nõretada, teisalt tundunuks päikeselisel palmisaarel klassikalist kombot tellida drastiliselt vaimuvaene. Hawaiilt pärit massaažistiili eristab ülejäänuist eelkõige rituaalne moment, protseduuri algul tehtav taotlus, mis just sel hetkel kliendi keha ja meelt kõige rohkem aitavad. Erinevates püttides õlid läbi nuusutanud, valisin lõhnaküünla aroomiks lavendli ja palusin universumilt viperusteta kulgevat toredat maailmareisi jätku. Allana õlitas mu rõõmuga sisse ja loodetud jutuvada ei pidanud kaua ootama. 7 lapse ema ja 11 lapselapse vanaema oli Hawaii saartel elanud viimased 39 aastat. Silmatorkava faktina näis ta mäletavat viimase kui ühe välismaalase Molokaile kolimise aastat. Rüselemisest ei saa rääkida, sest mõnusaks äraelamiseks pidavat kasinate kohapealsete teenimisvõimalustega immigrandil tagataskus olema Allana hinnangul vähemalt kolm miljonit dollarit. Lisaks polevat valgetel teps mitte lihtne sulanduda kohalike võimu all toimivasse ühiskondlikku kastisüsteemi. Kogukonnas, kus kõik tunnevad kõiki ja teavad üksteise sugupuud 51 põlve taha, olevat lihtrahvas ja kuninglikust soost kohalikud täiesti erinevat tõugu hobused. Pinget tekitavat eelkõige maa tulevikuga seotud poliitika – kas ja kui palju anda sellest rendile monokultuuride ja GMO-de poolest tuntud Monsatole. Kellele siis raha ei meeldiks? Elu polevat mee- lakkumine ja üks tema tütardest elavat näiteks elektrita majas. Hawaii on USA vaeseim osariik, sest suurem osa hotellidest kuulub hoopis jaapanlastele. Enda elamistingimuste kohta hakkas Allana kergelt hämama ja see, kas tal lõpuks on elekter või voolav vesi, jäigi pisut segaseks. Pikalt ja laialt rääkis proua aga iseenda valmistatud ravivatest massaažiõlidest, herbalistikast, toitumisest. Abikaasast viimase joomarluse tõttu lahutanud, olevat ta praegu abielus Jeesusega. Arusaadavatel põhjustel kujunenuks lisaküsimused vaid ajaraiskamiseks. Uurisin hoopis kahunade oskuste ja šamanismiriituste kohta – kas ja kui palju seda tegelikkuses täna- päeval õigupoolest praktiseeritakse. «See, mida siin praegu turistidele müüakse, on küll puhas äri,» tundus naine suisa ärritunud. Oli, mille üle järele mõelda.