L, 16.01.2021

Jäägitult haarav raamat, mida lugedes hakkab süda kloppima

"Nõidade põletamine", Gottfried Franz (1846-1905). Pilt on illustreeriv.

FOTO: Akg-images/ Scanpix

Ma pole tükk aega ühtegi raamatut nii lugenud, et süda klopib ja vahepeal tuleb raamat käest ära panna, et sügavalt hingata, kirjutab Kaja Kleimann Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituste blogis.

György Dragomán, «Tuleriit».

FOTO: Raamat

György Dragománi «Tuleriida» minajutustaja, teismeline Emma, on mõlemad vanemad korraga autoõnnetuses kaotanud ja mitu kuud internaatkoolis elanud, kui korraga kutsutakse ta direktrissi juurde ja öeldakse, et tema vanaema on tulnud, et teda enda juurde elama viia. Emma pole kunagi oma vanaema näinud ega temast isegi kuulnud. Vanaema keerutab käes kohvitassi, valab paksu sellest alustassile ja Emma näeb seal oma nägu, mis muutub sujuvalt ta ema näoks ja see omakorda vanaema omaks. Emma lähebki vanaemaga ja juba on ka lugeja kaasa haaratud teekonnale, mis meenutab nii Kusturica filmi (nende rongisõit) kui Gabriel Garcia Márquezi raamatut «Sada aastat üksildust» (maagia; surnud, kes on ikka kohal; väljamõeldud geograafiline koht; suur puu).

Raamat kubiseb müstilistest unenägudest ja minevikumeenutustest, vanaema on nagu omamoodi nõid – küll joonistab näpuga jahusse, küll kraabib kreeka pähklitele peale silmi, ja Emma suhtub sellesse kõigesse täie rahuga, miski ei pane teda imestama ega võõristama. Tegelikult kasutab ta ka ise sarnast käitumisloogikat – kui ta surub nõela nii sügavale näppu, et veri välja tuleb, täitub tema soov. Unenäolisus, meenutused ja tegelikkus ei ole alati selgesti eristatavad ja kui vanaema on Emmale ära jutustanud pika-pika loo, mis raamatus kaldkirjaga esile tõstetud, ütleb ta lõpetuseks ühe lausega: «aga võib-olla oli see hoopis teisiti ja…»

Oma osa on Emma suhetel koolikaaslastega, tema kõigile tüdrukutele omasel ihal olla ilus, kanda ilusaid riideid, armumisel.

Lugemise alguses häiris mind tohutult, et pole võimalik aru saada tegevuse toimumise ajast ega kohast, pole nimetatud isegi mitte rahaühikut (vanaema annab Emmale lihtsalt kolm kümnelist), mis asjast aimu annaks, lugemise kulgedes läheb see ärritus üle. Kuna autor on ungarlane, hakkasin otsima Ungari ajaloo kohta, aga see ei aidanud mind eriti, ajajoon selgines siis, kui jõudsin lugemisega vanaema mälestusteni natsidest ja juutidest. Kõige rohkem kasu oli järelsõna lugemisest, sealt sain teada, et autor sündis Rumeenias, ja mõned taustasündmuste kirjeldused sarnanevad sellega, mis toimus 1989. aastal ja vahetult pärast seda Rumeenias, kus verise revolutsiooni tagajärjel kukutati diktaator Nicolae Ceaușescu. Dragomán ise on öelnud, et teda ajalooline tõde ei huvita, tema «eesmärk on rekonstrueerida võimalikult täpselt ajastu õhustikku, et lugeja hingaks koos tema tegelastega ja tajuks ajastu hoovusi koos nendega.» Autor uurib, mis juhtub pärast revolutsiooni, kuidas inimesed tegutsevad, kuidas käitutakse eelmise režiimi esindajatega, kuidas kaasajooksikutega, kas on võimalik algus puhtalt lehelt ja mis jätkub vanaviisi. Mitme põlvkonna ellujäänute süütunne. Unustamine ja mäletamine. Kuidas tuleb ise teha midagi halba, et seda ei sunnitaks tegema kedagi sulle kallist, ja kuidas seda halba minimeerida. Koputamise teema on oluline. Minu jaoks kõige mõjuvamad leheküljed üldse olid vist vanaema ja vanaisa tutvumise ajast hullumajas. Mõned asjad ei muutu – koolipoiss, kelle isa on Rahvusliku Päästekomitee esimees, arvab, et võib kõike teha. Segasel üleminekuajal ostetakse kokku mitmesugust vara. Poisid kaklevad, kuna üks teist pealekaebaja pojaks nimetas.

See raamat haarab jäägitult, ja kuigi see ei ole kerge lugemine, on seda siiski lihtsam lugeda kui näiteks sama autori «Valget kuningat» (lugesin seda hiljem), mis mõjus hoopis masendavamana. Võib-olla sellepärast, et selles siin on rohkem halba seljataha jäänud ja palju rohkem lootust ees.

Romaani ungarikeelse pealkirja «Máglya» (tuleriit) kõla kattub sõnaga «mágia» (maagia) .