L, 16.01.2021

Doktoritöö püüab kirjeldada ja lahti mõtestada luuletõlke loovkäsitlust

FOTO: Shutterstock

Miriam McIlfatrick-Ksenofontov TLÜ humanitaarteaduste instituudist kaitses doktoritööd «Kaardistades nähtamatut: loova luuletõlke väljatöötamine».

Doktoritöö eesmärk oli kirjeldada ja lahti mõtestada luuletõlke loovkäsitlust ehk seda, mida tähendab tõlkida luuletust nagu luuletust, keskendudes tõlkeprotsessile endale. Doktoritöös uuriti protsesse, mis ulatuvad algse luuletuse eelverbaalsest impulsist kuni tõlgitud luuletuse lõppversioonini, paigutades nii luuletaja kui ka tõlkija ühele ja samale loometegevuse kontiinumile.

«Luuletõlke loovkäsitlus lähtub põhimõttest, et selle protsessi tulemust ei saa ette näha, nagu ka luuletuse lõplikku kuju pole võimalik ette aimata sel ajal, kui luuletaja oma tööd alustab. Loomekontiinum, mis kestab luuletaja eelverbaalsest impulsist kuni tõlkija viimase versioonini, kätkeb mõlemat ettearvamatut protsessi: nii uute luuletuste loomist kui ka nende tõlkimist, lähtudes autori eelverbaalsest impulsist,» selgitas McIlfatrick-Ksenofontov ja lisas: «Mõlemad luuletused on loomeprotsessis liikuvad märklauad, olgu tegemist luuletaja või tõlkija loominguga. Seega laiendab see doktoritöö poeetika horisonte. Tõlkimine kõigi oma peensustega on osa loomeprotsessist, sellega jätkub kogetu ümbersõnastamine kunstiks.»

Doktoritöös on kasutatud kognitiivse teaduse abi, et paigutada kunstiline tegevus (sealhulgas kirjandus) keha ja psüühika, kultuuri ja teadvuse koosevolutsiooni sügavasse ajaloolisse perspektiivi. Kunst saab inimkultuuri kontekstis alguse kui «jaotatud kognitiivne süsteem» (Merlin Donald) ja selle tegevuse eesmärk on mõjutada teadvust. Selle protsessi vahendaja on «kunstiline teadvus», mis on kognitiivse teadlase ja lingvisti Mark Turneri loodud mõiste ning hõlmab nii eelverbaalset kui ka verbaalset teadvuse tegevust. Miriam McIlfatrick-Ksenofontov pakkus Merlin Donaldi töö alusel välja termini «loominguline konstrueerimine», et väljendada kunstilise tegevuse kognitiivset aspekti. Tema käsitluses on tõlkija ja uurija tähelepanu keskmes kunstiline teadvus, mis avaldub sümbolitega kodeeritud luuletuses.

Enamik inimesi on kogenud olukorda, kus sõnadest jääb puudu – kui tekib tunne, et keel ei suuda mõtet edasi anda. See on märk sügavamast, meie tavapärase keelekasutuse taga peituvast protsessist, sellest, et idee pärineb kuskilt mujalt – «sümbolieelsest generaatorist», nagu Merlin Donald seda nimetab. Sümbolieelse generaatori funktsiooniks on anda eelverbaalsele sõnaline väljendus. Nii ka luuletaja rakendab sümbolieelset generaatorit, et anda luuletuse eelverbaalsele ideele sõnaline väljendus. Luuletaja teab seejuures intuitiivselt, et lugeja teadvuses toimub luuletuse rekonstrueerimine ja luuletaja ei saa täielikult kontrollida või ette näha sellise töötluse käiku ega ka lõpptulemust lugeja teadvuses. Nii luuletust luues, lugedes kui ka tõlkides võtavad luuletaja, lugeja ja tõlkija osa kunstilise teadvuse tegevusest. Luuletaja on selle protsessi liikumapanev jõud – kunstiline konstrueerija. Doktoritöös näidatakse, kuidas tõlkijast võib omakorda saada kunstiline konstrueerija.

Luuletuse tähistamisviis on kaudne, see väldib sõnasõnalist või selget semantilist väljendust. Kuna keel põhineb sümbolieelsel, ulatub luule tähendus lehele trükitud sõnadest kaugemale. Sümbolieelse nähtamatu ja mitmetähenduslik olemus muudab luuletusest arusaamise suuresti intuitiivseks. Autor töötas välja meetodi, millega kaardistatakse luuletuse kuulmise või lugemise ajal toimuvat tähenduse leidmist ehk seda, kuidas luuletus tähendab, kuidas lugeja teadvus seda konstrueerib. Nii saab tõlkija jälgida keele empiirilist funktsioneerimist ja seda tõlgitud luuletuses järele teha. McIlfatrick-Ksenofontov näitas, kuidas millegi nii keeruka ja peene kindlakstegemiseks on võimalik leida ja järgida kognitiivselt siduvaid niite ja kiude ning nende ristumisel tekkivaid kunstiliselt põimitud sõlmi ja tänkusid.

Uurimistöö põhineb Miriam McIlfatrick-Ksenofontovi tõlkepraktikal, eestikeelse luule tõlkimisel inglise keelde. Luuletõlkijad saavad rakendada uurimistöö põhimõtteid eri keele- ja kultuurikontekstis. Neid võib kasutada ka muudes aruteludes, mis on seotud jaotatud kognitsiooni ja kunstilise teadvusega.

Avalik kaitsmine toimub 11. jaanuaril 2021 kell 14.00 Tallinna Ülikooli saalis M648. Laiem kuulajaskond saab kaitsmist jälgida ja doktoritöö kaitsjale küsimusi esitada Zoomi vahendusel.

Juhendajad on dotsent Anne Lange ja professor Daniele Monticelli Tallinna Ülikoolist. Oponendid on dotsent Maria-Kristiina Lotman Tartu Ülikoolist ja emeriitprofessor Jean Boase-Beier East Anglia Ülikoolist.

Doktoritöö on kättesaadav Tallinna Ülikooli digiraamatukogus ETERA.