ARVUSTUS ⟩ «Kui Emma kadus» avab jälgi perereaalsuse, mida ei oska kahjuks senini paljud meie ümber märgata

Dagmar Lamp
, Elu24 peatoimetaja asetäitja
Copy

Wendy Walkeri põnevik «Kui Emma kadus» on paeluv lugu, mida ei saa enne käest ära panna, kui raamat läbi on. Kõige tähtsam on selle teose juures aga tõsiasi, et kõik keerleb ühe väga ohtliku, toksilise ja sageli inimeste jaoks teadvustamatu isiksusehäire – nartsissismi ümber.

Mäletan esimest korda, kui sõna nartsissist kuulsin. Õigemini, eks ma muidugi olin sellest sõnast teadlik, aga kord, kui intervjueerisin ühe vägivaldse suhte ellujääjat, ütles ta mulle: «Mu eks on klassikaline nartsissist. Narts, ma kutsun teda nartsuks.»

Miski klõpsas minu sees omale kohale. Ma sain järsku aru, miks ma olin mitu korda järjest astunud vägivaldse suhte pange – kuidas ma küll juba esimesest korrast piisavalt ei õppinud, et teisel korral viga vältida? Aga vot just sellepärast, et mu sõbrad polnud ammugi sellest teadlikud; üks minu terapeutidestki oli nartsu lõksu langenud ja meedias ei kirjutanud keegi nartsissismist – keegi ei hoiatanud mind, et selline salakaval isiksusehäire üldse eksisteeribki! Et nartsud on kavalad, nad on osavad manipuleerijad, nad tõstavad sind pjedestaalile ja oskavad etendada just täpselt seda ideaalset inimest, kes lõpuks tuleb ja sind pilvedesse tõstab... Kuniks tuul pöördub, sa enam tema idealiseeritud kujutlusele ei vasta või talle enam seda toitu ei anna, mida tema katkine ego vajab – ja siis, hoia alt! Vallandub selline torm, mis ei jäta lippi lapi peale.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles