GALERII ⟩ Rahvusraamatukogu näitab esimest korda Eesti haruldasi ja sajandeid vanu õpikuid

Harulduste kogu näitusesaalis avatud näitus «ABC ja Cicero. Kooliraamat mineviku Eestis» tutvustab nii talurahva- kui ka linnakoolides kasutusel olnud kooliraamatuid. 

Rahvusraamatukogu peadirektori Janne Andresoo sõnul on teema täna eriti ajakohane, sest digitaalne haridus ja e-õppematerjalid kasvatavad oma tähtsust igapäevaselt. «Nii õpikute sisu kui ka kvaliteet on sajandite möödudes teinud läbi väga suure arengu. Kui täna on keskne küsimus praktiliste ja rakenduslike oskuste andmine, siis varasematel sajanditel oli rõhuasetus väga tugevalt vaimu harimisel – olgu see vaimuliku või humanitaarhariduse andmisel,» selgitab ta. «Tegemist on ainulaadse võimalusega teha väike ajarännak ja tutvuda teostega, mis on meie rahvuslikku haridust kujundanud. Hariduse ja teadmiste keskusena seisame Rahvusraamatukoguna selle eest, et teadmised oleks kõigile vabalt kätte saadavad nii füüsiliselt kui ka digitaalselt.»

17. ja 18. sajandil õppis talurahvas lugema ning sai usualast haridust aabitsa, katekismuse ja muu vaimuliku kirjanduse kaudu. Alles 19. sajandi alguses ilmusid esimesed eestikeelsed aineõpikud ning sajandi keskel kasvas õpikute arv ja mitmekesistus nende sisu. Tegelik pööre eesti koolikirjandusse tuli 1860.‒1870. aastail, mil õpperaamatuid hakkasid koostama nooremad eesti soost koolmeistrid, seni olid neid koostanud peamiselt estofiilidest pastorid. 

Linnades asuvad gümnaasiumid olid orienteeritud klassikalisele humanitaarharidusele, kus suurt rõhku pandi antiikkeeltele, -kirjandusele ja -ajaloole. Põhjalikult õpiti Cicero, Vergiliuse, Aisopose ja teiste antiikautorite teoseid. Koolides puudusid ühtsed õpikud ning suures osas olid kasutuses Saksamaal ilmunud õpikud, leidus aga ka kohalike gümnaasiumiõpetajate üllitisi. Pärast Tartu Ülikooli taasavamist asusid ka sealsed õppejõud elementaar- ja kreiskoolidele õpikuid koostama. Spetsiaalselt koolidele mõeldud õpikute kõrval kasutati ka erialaseid käsiraamatuid.