Viimast trammi ei tulnud. Kell lähenes keskööle ning olin ülikooli kliinikumile lähimas ühistranspordipeatuses veetnud pea tunni, klammerdudes oma kunstiportfoolio ning selle külge, mis mu aust veel alles oli. Lisaks minule oli seal veel käputäis meditsiinitudengeid, vanemapoolne hiinlanna, kel vihmavari relvana pea kohal, jutukas kodutu Will (kes elas kliinikumi parklas) ning üks entusiastlik joobnud tänavajutlustaja, kes soovis meid kas hoiatada peatse maailmalõpu eest, meile selleks esimese rea pileteid müüa või hoopis mõlemat.
/nginx/o/2020/11/20/13487011t1h0d67.jpg)