/nginx/o/2020/10/21/13426186t1h0ca8.jpg)
MC & Manuro «Pantvang» on seiklusraamat, omamoodi hübriid raamatu ja mängu vahel. Ma ei olnud varem selle žanriga kokku puutunud, seega ootasin põnevusega, mida see üldse endast kujutab. Lugu antakse edasi koomiksi vormis, kuid lugejal on võim määrata, mis suunas tegevus liigub. Palju on lehekülgede lappamist, et leida õige numbriga pilt, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Kui ta tütar röövitakse, suundub vapper isa koos paari sõbraga lunarahakirjas nimetatud lossi. Suures häärberis toimub midagi eriti hämarat ja aeg tüdruku päästmiseks on õige napp. Lilini jõudmiseks tuleb vältida lõkse ning saada jagu mitmest vaenlasest.
Enne seikluse algust tuleb lugeda läbi reeglid ning määrata, kas tegelasel on rohkem tugevust, osavust või tahtejõudu. Mulle oleks isegi meeldinud, kui mingeid valikuid oleks kohe alguses veel teha saanud, aga loo käigus on otsustamist küllaga. Näiteks tuleb valida, kuhu liikuda, kas uurida mõnda kohta ruumis lähemalt, kuidas käituda, kui kohtud vaenlasega jne. Pantvangi päästmiseks on ette nähtud teatud aeg, mis sihitult ringi ekseldes kiirelt otsa saab. Lisaks saab kaasas võtta ka leitud esemeid, mis võivad abiks olla, aga teisel juhul hoopis saatuslikuks saada.
Lool on õige mitu võimalikku lõpplahendust, mistõttu saab seiklust läbida mitu korda. Enamik variante lõppevad küll ebaõnnestumisega. Näiteks esimesel katsel külmusin juba üsna alguses surnuks. See oli üpriski morjendav, kui mitu korda järjest hukkusin. Samas oli põnev otsast alata ja proovida, kuhu teistsugused valikud viivad ja teadmisi koguda, et sihipäraselt tegutseda.
Algusest peale märkmete tegemine tuleb kindlasti kasuks. Mina joonistasin endale lõpuks välja kaardi, sest sattusin ummikusse. Ühest kohas edasi saamiseks on nimelt ainult üks tee, mida ma aga vältisin. Selle asemel proovisin lolli järjekindlusega teist varianti, aga kui juba kolmas mäng järjest samasuguse hukkumisega lõppes, otsustasin asjale süsteemsemalt läheneda ja nii õnnestus tütar päästa sealjuures ka ise ellu jäädes.
«Pantvang» ei ole ainult mäng. Leitud dokumentide ja kohatud tegelaste kaudu joonistub välja üks sünge lugu. Täpsemalt on seal musta maagiat ja deemonite väljakutsumist. See teema ei olnud küll 100 protsenti minu tassike teed, aga sobis hästi mängu formaadiga. Hea meelega prooviksin mõnda helgemat seiklusraamatut ka.
Manuro ehk Emmanuel Quaireau on 1977. aastal sündinud prantsuse kirjanik. Ta on interaktiivsete seiklusraamatutega (ehk sina-oled-kangelane-raamatutega) võitnud mitmeid auhindu. Mees alustas seiklusromaanidega. «Pantvang» on tema esimene seikluskoomiks, mille loomiseni viis omamoodi suurushullustus. Nimelt uuris mees Makaka kirjastuse kaasloojalt ning seikluskoomiksisarja loojalt, kas too on lugenud tema seiklusromaane. Seepeale pakuti Manurole peagi võimalust oma seikluskoomiks kallal tööle asuda. Seikluskoomiksi ja -romaani kirjutamine erineb tema sõnul suuresti. Ka MC jaoks on «Pantvang» tema esimene seikluskoomiks. Ta jäi kirjastusele silma ühel koomiksiloojate veebisaidil. Enda sõnul on ta alati koomikseid teinud, soovides piltidega lugusid edasi anda. 20-aastasena sai MCst ka kunstiõpetaja, sest ta ei näinud end joonistustega ära elavat. Kümme aastat hiljem hakkas ta uuesti koomiksitega tõsisemalt tegelema ning siis jäigi ta Makakale silma. Manuroga sujus koostöö nii hästi, et peale seikluskoomiksi lõpetamist asuti ühiselt ka traditsioonilise koomiksi loomise kallale. See kogemus õpetas MC-le kuidas kirjutada stsenaariumit, mis on pikem kui 10 lehekülge. Kõige rohkem meeldib MC-le koomiksites lavastada, lõigata ja dialooge teha, sest see keeruline nagu tetris, kus peab tükke mitut pidi sobitama, et täiuslik tervik moodustuks.
«Pantvang» on seiklusraamat (see tähendab, et lugeja juhib loo kulgemist) röövitud tüdruku päästmisest, kus on palju ekslemist suures häärberis täis vaenlaseid ja lõkse. Lugu on küllaltki sünge, sisaldades laipu ja esimesel katsel saad ilmselt kiirelt surma. Mul kulus lahendamiseks 7 katset. Soovitan seda, kui otsid teistsugust raamatulugemiskogemust!