Põnev kosmoseseiklus, millest ei puudu ka armulugu

Copy
Foto: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Amie Kaufmani ja Jay Kristoffi  «Illuminaed», mis vaimustas teda nii väga, et võttis pärast selle lõpetamist kohe käsile järje «Gemina» ning jagab oma lugemiskogemust.

2575, Hüppejaam Heimdall. Kuigi kapteni tütrena saab Hanna nautida igasuguseid privileege, ei ole ta vaimustuses elust Heimdallis, sest see asub ülejäänud maailmast kaugel. Õnneks on Hannal seltsiks nunnu kavaler, kelle abil saab ta seigelda ka neis jaama osades, kuhu isa teda ei luba. Lisaks teevad elu talutavamaks ained, millega varustab neiut Nik, nooruk pardal tegutsevast kartellist. Ainus Kerenza rünnaku üle elanud kosmoselaev Hypatia on teel Heimdalli poole, kaasas uudised BeiTechi reeturlikkusest. Suurkorporatsioon loodab ikka veel kogu loo kinni mässida ning järgmiseks sammuks on vaigistada Heimdall. Nende õnneks on jaam pidustuste tõttu pooltühi ning hambuni relvastatud löögirühm vallutab selle kiirelt. Hanna ja Nik ei ole nõus oma kodu lihtsalt sissetungijatele loovutama ning alustavad sissisõda. Neil on varuks mitu trumpi, millega BeiTech ei oska arvestada, nagu Niki superhäkkerist nõbu ning parasiidid, mida jaama pardal aretatakse.

«Gemina» ei meeldinud mulle pooltki nii palju kui «Illuminae». Mõlemad raamatud järgisid väga sarnast ülesehitust - on kosmoselaev/-jaam, on tüdruk ja poiss, ebatõenäoline paar, on ründav BeiTech, on teist laadi oht, mis jaamas sees ähvardab. Kuigi uudsuse võlu oli puudu, siis dokumentide formaat oli ikka sama äge. Eelmisest osast tuttavatele sõnumivahetustele, kaameravõtete tõlgendustele ja muule, on lisatud ka uusi faile. Mulle meeldisid väga Hanna joonistused ja skeem, mis näitasid, kuidas BeiTechi tiimi liikmeid elimineeriti.

Lool endal ei olnud ka midagi viga. Kosmosejaama kaaperdamine ning järgnenud sissisõda olid väga pingelised. Põnevust lisasid muidugi veel juurde järelvalveta jäänud parasiidid. Kõik see jäi aga varju, sest ma ei sallinud üldse, kuidas Nik ja Hanna sõnumite vahendusel lõõpisid. Nende ümber oli palju surma, aga vestlus jätkus täpselt samal toonil nagu see oli enne laeva vallutamist. Kuskil ei saanud aimu, et nad leinaks või et parasjagu on käsil meeleheitlik võitlus oma kodu pärast.

See raamatu naljaviskav toon kuidagi ei istunud mulle. Lisaks Niki ja Hanna mänglevatele vestlustele, tögavad üksteist ka Nik ja nõbu Ella. Isik, kes kaamerapilti tõlgendab, teeb seda ka väga mahlaka sõnavaraga. Lisaks ajab muigama arvutiviirus, mis iga helifaili pulgakommi-laulu vastu vahetas.

«Gemina» sisaldab samuti teismeliste armulugu. Mind tegelikult ei vaimustanud, kuidas peategelastest paar sai ning äkitselt ei saanud nad üksteiseta elada. Jah, ühised läbielamised lähendavad, aga mulle ei tundunud see toimiva suhtena. Miks ei võiks lugu olla hoopis parimatest sõpradest või kasvõi lihtsalt lähedastest nõbudest, kes oma kodu päästavad? Piilusin juba, et kolmandas osas on jälle kaks uut peategelast, uus poiss ja uus tüdruk, nii et võib eeldada kolmandat paari. Eks näis, mis sellest arvan. Kindlasti loen, aga millal raamat kätte satub, seda ei oska ma öelda.

«Gemina» on järg kosmosesõjale, mis algas raamatus «Illuminae». Kaks teismelist peavad sissisõda sõdalastega, kes nende koduks oleva kosmoselaeva on vallutanud. Lugu on põnev, aga mulle olid vastumeelt armulugu ja läbiv tögav-naljatav toon. Dokumentidest koosnev formaat pakkus aga sama ägedat viisi jutu edasi andmiseks, nii et soovitan muidugi ikka!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles