R, 30.10.2020

KATKEND ⟩ «Pidudel ei istunud tšiili tüdru­kud kunagi niisama, kõik poisid seisid järjekorras, et nendega tantsida»

Tšiili tantsijanna.

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit 2010. aastal Nobeli kirjandusauhinna võitnud Peruu kirjaniku Mario Vargas Llosa esimesest armastusromaanist «Paha tüdruk», mis ilmus hiljuti Kirjastuselt Eesti Raamat Marianne Otsa tõlkes.

Tellijale Tellijale

Olin kogu oma teadliku elu unistanud Pariisis elamisest. Ilmselt oli selles süüdi mu isa ning need Paul Févali, Jules Verne’i, Alexandre Dumas’ ja paljude teiste raamatud, mida ta mul lugeda oli soovitanud, enne kui hukkus õnnetuses, mis mu orvuks jättis. Need romaanid täitsid mu pea seiklustega ning panid mind uskuma, et elu Prantsusmaal on külluslikum, rõõm­sam, kaunim ja igatepidi parem kui kusagil mujal. Sellepärast õnnestus mul, lisaks inglise keele tundidele Peruu Põhja­ Ameerika kolledžis, veenda oma tädi Albertat, et ta paneks mind kirja Wilsoni avenüül asuvasse Alliance Française’i, kus ma käisin kolm korda nädalas frantsude keelt õppimas. Kuigi mulle meeldis oma naabruskonna semudega aega veeta, olin ma paras raamatukoi, sain häid hindeid ja keeled meeldisid mulle väga.

Kui mul oli piisavalt taskuraha, kutsusin Lily pärastlõuna­ teele – tol ajal polnud veel moodi läinud öelda lonche – Tien­ decita Blancasse, lumivalge fassaadi, väikeste laudade, kõnnitee kohal rippuvate varikatustega bistroosse, kus pakuti justnagu «Tuhande ja ühe öö» muinasjuttudest pärit küpsetisi – glasuuri­tud koogikesi, piimakreemiga küpsiseid, rullbiskviite! – Larco, Arequipa ja Ricardo Palma avenüüde kohtumispunktis, millele heitsid varju otsatult kõrgete viigipuude võrad.