R, 30.10.2020

Veenvad põhjused, miks teha koos lastega tutvust linnuvaatlusega

FOTO: Shutterstock

Ilmselt pole olemas last, kes väikeste või veidi suuremate tiivuliste tegelaste vastu huvi ei tunneks. Paraku ei oska tänapäeval paljud vanemad lastele ütelda, mis linnuga on tegu, ega ka rääkida nende elukommetest: kus nad elavad või mida söövad.

«Meie lapse linnuraamat», autorid Marko Mägi ja Grete Alt.

Ühinenud Ajakirjad

Raamatu «Meie lapse linnuraamat» autorid Marko Mägi ja Grete Alt on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi kogenud linnu-uurijad. Lastele suunatud linnumäärajas tutvustavad nad Eesti kõige tavalisemaid linde, kes on peaaegu alati inimese lähedal olemas, kuid kelle nägemiseks tuleb vahel natuke vaeva näha.

Loe raamatust katkendit!

***

Miks vaadata linde?

Linnud on pidevalt meie läheduses ja nad on äärmiselt põnevad: kuuled neid valjult laulmas või näed kummaliselt käitumas. Näiteks võib vares magavat koera sabast sikutada, rasvatihane ja puukoristaja talvel aknale koputada, et sa neile süüa annaksid. Selleks, et lindudest rohkem teada, on vaja esmalt nad endale selgeks teha – milline on vares, milline on punarind, milline on sinikael-part? Mõtle, kui hea on sõbrale öelda, et nägid hallrästast ja ta saab kohe aru, millist lindu sa silmas pead. Ei ole vaja omavahel vaielda ja pikalt seletada.

Loodust ja linde jälgides saad uusi teadmisi ning ka mõnusasti puhata. Näiteks on väga hea mere ääres linde vaadelda – kellele siis ei meeldiks suvel rannas käia. Lisaks ujumisele ja liivalosside ehitamisele võid samal ajal lindudel silma peal hoida ja nii mõnegi uue linnu selgeks saada. Veekogud on selleks head kohad, sest paljud veelinnud tunnevad end vees turvaliselt ega pruugi inimest silmates kohe põgeneda.

Kühmnokk-luik. Illustratsioon raamatust «Meie lapse linnuraamat».

FOTO: Grete Alt

Aga tegelikult on linnud kõikjal ja igal ajal meie ümber. Olen kindel, et ka praegu on su akna taga mõni lind, kuid tema nägemiseks pead hoolega ümbrust uurima. Ta võib olla puu otsas okste vahel peidus või hiilida rohu sees. Kuna linnud on siiski suhteliselt suured loomad, märksa suuremad kui putukad, siis meeldib paljudele lindude tegemisi jälgida. Öösel enamik linde magab, kuid mõni tegutseb ka pimeduses. Just nagu meie, inimesedki. Kui sul on paha tuju, siis mine õue linde vaatama. Või vaata neid läbi akna ja peagi läheb sul tuju paremaks, usu mind!

Inimestel on kombeks külmade ilmade saabudes lindudele süüa anda. Talvisel ajal ongi hoovi või akna taha riputatud toidumaja ümbrus parim lindudega tutvumiseks, sest siis näed korraga mitut liiki ja õpid neid eristama. Suvisel ajal ei ole vaja linde toita, sest siis leiavad linnud endale ise süüa. Pealegi ei tea inimesed, mida lindudele suvel süüa anda ja nii võib linde suvel toites neile rohkem kahju kui kasu teha.

Suvel ei pruugi linnud end nii kergesti näidata, sest poegade eest hoolitsedes üritavad nad end varjata. Pealegi on siis puudel-põõsastel lehed suured, rohi lopsakas ja linnud ei paista sellest rohelusest välja, pigem on neid kuulda. Laulu järgi on samuti võimalik linde tundma õppida, kuid esmalt tuleks linnud ikkagi välimuse järgi selgeks saada.

Lindude jälgimiseks pead olema rahulik – tuleb end mõnusalt metsa serva, hoovi, randa, heinamaale, põllule, rõdule või aknale sättida ning laiselda. Võid lausa tooli võtta, vaikselt istuda ja ümbrust jälgida. Varem või hiljem märkad linde.

Lindude vaatlemisel on abi binoklist, millega saad ka väikeseid linde lähedalt uurida. Kui sul binoklit ei ole, siis küsi naabrilt või sõbralt – äkki tal on. Või siis kirjuta jõuluvanale, et ta sulle binokli tooks! Võid ka vanematele öelda, et hea oleks, kui peres oleks vähemalt üks binokkel, parem veel kui mitu. Hoia alati käepärast pliiats ja paber, sest kui linnuraamatut lähedal ei ole, siis saad linnu kohta märkmeid teha või ta kiiresti üles joonistada.

Lindude õppimine sujubki kiiremini neid joonistades, sest nii õpid pöörama tähelepanu olulistele tunnustele. Kui oled vähemalt ühe rasvatihase joonistanud, siis tead elu lõpuni, et rasvatihane on sarnane sinitihasega, kuid sinitihase pealagi on sinine, rasvatihasel aga must; põldvarblasel on pealagi pruun, koduvarblasel aga hall.

Kui oled selles raamatus olevad linnuliigid selgeks saanud, siis võid uhkusega öelda, et tunned rohkem linnuliike kui keskmine eestlane. Kuid see ei tähenda, et sa ei võiks neid veelgi rohkem selgeks saada – Eestis on kokku umbes kümme korda rohkem linnuliike kui selles raamatus, maailmas on aga linnuliike kokku üle kümne tuhande.

Igatahes – linnud on vahvad! Saa nendega tuttavaks!