«Start 5.40. Riided vastavalt olukorrale. Kaasa nuga. Aadress saatke sõnumiga. Ärge helistage»

«Jumalik märk» räägib lugusid Karinist. Naisest, kes esmapilgul üsnagi rutiinsete tegevuste keskel omamoodi unenäolistesse olukordadesse satub. Olgu selleks siis esimene komandeering, seenelkäik, tervisekontroll või kontserdikülastus.

Jutustamislaadilt tundub autori pilk justkui leebelt irooniline, aga võta sa kinni, kellele see hääl üldse kuulub. Kas autorile endale või hoopiski survestavale ühiskonnale, kes novellikogu peategelasele justkui igal sammul püüab mõista anda, et ootab temalt pisut enam, kui tal pakkuda on.

«Kas üksindus ja üksiolek on sünonüümid? Sümboliseerivad need suur vabadust või moodsa ühiskonna hirme? Tõlgendusruumi jagub ja see ongi sümpaatne, sest tõenäoliselt leiab iga lugeja eneses killukese peategelast,» ütleb raamatu autor Ester Urbala oma esimese novellikogu kohta.

Loe katkendit Ester Urbala novellikogust: «Jumalik märk»:

Karin ärkab kuue paiku ja keerab raadio lahti. Kohe pärast ilmateadet on otse-eetri intervjuu rõõmsalt hingeldava naisterahvaga, kes raporteerib imelisest ja energiat puhastavast zen-hommikust seenemetsas. Ausõna, olen üksi, kihistab ta meessaatejuhi mitmemõttelise küsimuse peale, ja viib jutu rikkalikule seenesaagile. Saade lõpeb üleskutsega, et sõitku nüüd kõik seenele või mingu metsa. Karin peab sellist soovitust magedaks. Pealegi on ta saatejuhi peale pahane – niimoodi avalikult rahvusringhäälingu eetris flirtida. Tõesti mage. Ta keerab raadio kinni.

Ja järsku haarab seenepalavik kõiki – nagu salakaval viirus. Kontor jookseb poolest päevast tühjaks. Nuga. Korv. Kummikud. Autodesse poetakse enamjaolt paarikaupa, suund linnast välja. Karin jääb ületunde tegema. Nagu ikka. Tema on paaritu.

Neljapäeva hommikul ärkab ta varem. Tõmbab jalga teksad, mis on natuke liiga ümber. Ta kontrollib, kas midagi on ehk taskusse jäänud. Kahjuks ei ole, nii et see on ikkagi puhasmass, mis niimoodi pungitab. Karin jätab nööbi ja väikese jupikese tõmblukust lahti. Paneb selga kootud džempri ning seob juuste ümber hinnalise siidisalli. Haarab ühte kätte kummikud ja teise korvi. Kell on 5.50.

Draamateatri-külgne taksopeatus on üks vähestest, mis veel järele on jäänud. Kõik teised on ühisjagamises. Jagatakse autosid, kortereid, tõenäoliselt ka mehi ja naisi, aga selles vallas Karinil kogemused puuduvad. Kuigi teoreetiliselt võiks see talle huvi pakkuda.

Kohal on vaid üks auto, valge Volkswagen Golf. Karin läheneb sellele tagantpoolt ja kirjutab numbri üles. Igaks juhuks. Siis koputab ta aknale. Esialgu arglikult. Ega täpselt ju ei tea, on see ikka takso. Teine koputus on juba nõudlikum. Aken keritakse alla. Pahur mees lihapirukaga. Karin neelatab ja naeratab korraga.

«Tere varahommikust!»

«Mis vaja?»

«Sõidaks veidi.»

«Istuge sisse ja öelge aadress, mis te kekutate,» topib mees piruka suhu.

Karin istub kärmelt tagaistmele.

«Niisiis, ma palun, et viiksite mu mõnda väga heasse seenekohta. Mul endal autot pole ja kellegi teise peale nagu ei mahu ka. Aga zen-hommiku tahaks ikkagi tipphooajal ära proovida. Et siis käiks supsti enne tööleminekut ära ja oleks hopsti no ütleme nii 8.40 tagasi tööl.»

Karin paneb rihma kinni. Unine naishääl autoraadio ilmateates ennustab vihma. Karin ootab. Mees mälub pirukat. Terve igaviku. Karini käed higistavad.

«Minge välja,» ütleb mees, kui on suu tühjaks söönud. «Et siis nagu autost või?» on Karin segaduses.

«Välja, välja,» kamandab mees.

Karin on tagasi tänaval, kummikud ja korv totakalt käe otsas. Ta on solvunud. Golfi juht kerib akna alla, ulatab mingisuguse reklaamlehe ja sõidab minema. Hakkab sadama. Karin seisab julgelt veerand tundi jonnakalt ühe koha peal. Mitte kedagi ei tule. Üldse ei saa aru, mis ta valesti tegi või valesti ütles. Tema soov oli ju selge. Sõidame seenele. Ta topib paberilehe kummikusse ja läheb koju tagasi. Kell on alles 6.40. Kaks tundi tööleminekuni.

Ta laseb lohutuseks vanni kuuma vett täis ja libistab end sisse. Karin on veendunud, et kindla peale meeldiks riisikatele vannis sama palju kui talle. Kui hea oleks neil siin liguneda ja mürke väljutada. Tema aga istuks vanni kõrval ja lihtsalt imetleks. Oh, kuidas oleks ikkagi metsa tahtnud.

Pärast vanni pole Karin üldse enda moodi. Tema põsed õhetavad ootusrikkalt, keha roosatab kelmikalt nagu esimese öökülma üle elanud vahtraleht. Vann mõjub Karinile alati hästi. Ja sügis sobib talle ka. See aeg, kus kogu senine rohelus hääbub ja hallitab, on tõesti värskendav. Ta otsib kummiku seest flaieri.

«Seeneretk professionaaliga» on postkaardisuurusele paberile trükitud. Lisaks telefoninumber. Kindlasti on tegu mükoloogi või vähemasti professoriga, noogutab Karin rahulolevalt. Vaat kui hästi, et ta selle pirukasööjaga kuhugi ei sõitnud. See küll professionaal ei olnud. Aga tarkade meeste peale on Karinil silma. Vähemasti ta loodab, et see ikka on meesterahva number. Naisi on niigi igal pool palju. Kell on juba 7.20. Karin valib numbri.

«Hallo,» vastab unine hääl. (Jumal tänatud. Mees.)

«Hallo,» ehmub Karin, «vabandust, kas liiga vara?» Mees köhatab: «Kunagi pole liiga vara.»

«Oi kui tore. Niisiis. Tere. Helistan professionaalse seeneretke osas.»

«Seeneretk professionaaliga,» parandab mees.

«Jah. Mul oleks huvi.»

«Millal?»

Karin mõtleb pisut.

«Homme. Aga 8.40 pean tööl olema. Tulen üksi.»

«Seda ma tean,» on mees konkreetne. «Start 5.40. Riided vastavalt olukorrale. Kaasa nuga. Aadress saatke sõnumiga. Ärge helistage.»

Karin püüab kõik meelde jätta.

«Kas küsida võib?»

«Kui te just peate.»

«Mis riideid te muidu mõtlesite?»

«Riided vastavalt olukorrale,» kordab mees, «kaasa nuga»

«Jah, sellest ma sain aru. Korv?»

«Korvi võtan ise.»

Toru pannakse ära. Karin toksib sedamaid mehele oma aadressi. Korraks on veidi kõhegi. Äkki keegi teeb lolli nalja. Aga tühja kah. Karin on eriliste kõrvalekalleteta piisavalt vanaks saanud. Nüüd võib vabalt veidi juhtuda ka.

Järgmisel hommikul peatub maja ees tumeroheline Volvo. Õues on paks udu. Õhk on jahe. Pluss kuus, mitte rohkem. Karinil on samad riided, mis eile. Teksad on ka sama ümber kui eile. Korvi ta ei võtnud, kuigi väga oleks tahtnud. Ta ju lubas mehele. Ja lubadusi tuleb täita. Ta lihtsalt on seda usku.

Aken suriseb vaikselt alla. Hämaras salongis mängib Klassikaraadio hommikuprogramm. Karin läheneb autole arglike sammudega.

«Seeneretk professionaaliga?»

Mees noogutab ja viipab Karinile, et too autosse istuks. Karin sätib end tagumisele istmele ja paneb rihma kinni.

«Istuge ette, ega ma takso pole,» kamandab mees. Madal tämber. Karin on võlutud. Kui meeldivalt vibreeriv hääl. Niimoodi siis kõlavadki professionaalid.

«Vabandust. Kohe tulen.»

Karin kinnitab uuesti turvavöö, nüüd juba eesistmel, ja auto võtab enesekindlalt suuna linnast välja. Raadiost tuleb mingisugune klaverikontsert. Karin pole küll klassikalise muusikaga eriti kursis, aga sellesse roosatava horisondiga hommikusse sobib selline meloodia üsna hästi. Ta silmitseb vargsi oma kaaslast.

Umbes temavanune meesterahvas. Üldmulje profiilis on kena. Autojuhil on erakordselt kitsad huuled. Lausa nii kitsad, et kui mees kannaks habet, siis paistaks ta suutu. Mõrkja parfüümi järgi võib aga aimata, et mees on täna hommikul habet ajanud. Karinile meeldiks mõelda, et seda tehti tema pärast. Mehe põsk oleks katsudes kindlasti pehme. Aga ta ei katsu. Vähemasti mitte praegu. See poleks mõistlik.

Parasjagu algab raadios hommikune kuulajamäng. Helistajaid on kaks. Mees ja naine. Tõelised fännid. Teavad kõiki vastuseid ja on vaatamata eakana kõlavale häälele kadestamisväärselt reipad. Kindlasti üksikud, sest ükski pereinimene enne päikesetõusu raadiosse ei helista. Kui Karin töötaks hommikuprogrammis, ühendaks ta nad justkui muuseas ühele liinile. Nood kaks klapiksid kindla peale kohe.

Auto keerab nüüd kõrvale ja veereb ettevaatlikult mööda pehmet metsateed. Siin-seal on mahalangenud puid. Loodus kaitseala roostetanud sildid on pehme pinnase tõttu viltu vajunud. Tundub, et siiakanti pole inimene, vähemasti mitte autoga, mõnda aega sattunud.

Ja siis nad ongi kohal. Päikesekera venib laisalt metsa tagant ja taevas on kohev nagu kreemisai. Karin ahhetab salamisi, avalikult ta ei julge. Veel.

Mees astub autost välja ning sirutab ennast. Ja tal on, mida sirutada, sest see mees on lausa ebamõistlikult pikk. Karin mõtleb jubedusega, kuidas too metsas kindlasti okstesse takerdub, ja nii ei jõua nad eriti kaugele. Autojuht kannab tumerohelisi riideid ja kootud mütsi. Jah, ta on kena, veendub Karin ja naeratab häbelikult.