Hoiatus: ära vaata seda sarja enne, kui oled raamatu läbi lugenud

Tänapäev, New York. Joe töötab ühes väikeses raamatupoes. Ühel päeval astub sisse kena neiu. Mees paneb talle kohe silma peale ning krediitkaardilt saab teada ka tema nime - Guinevere Beck. Muidugi sisestab Joe selle Google'i otsingumootorisse, aga vaid sellega tema eeltöö ei piirdu. Ta on veendunud, et nad on kokku loodud. Varsti on tal teada, kus naine elab, käib ja hingab. Becki on lihtne jälitada. Mehel õnnestub hankida ligipääs isegi naise meilikontole. Kogu seda infot kasutades ei ole sugugi keeruline end Becki ellu sokutada ja seda tasapisi endale sobivalt suunata. Ise usub Joe, et ta teeb seda kõike naise huvides.

Mul on tõsiselt kahju, et ma olin enne raamatu lugemist sarja juba näinud. Kuna teadsin ette, mis toimuma hakkab, siis suuri üllatusi ei olnud ja sisu osa ei olnud nii põnev. Küll aga tõusid romaanis rohkem esile tegelased, eriti muidugi Joe. 

Sarjast erinevalt viis raamat veel rohkem Joe mõtetesse sisse. Tema mõtteviis on paeluv ja imeb endasse. Mees on ühest küljest väga võluv, intelligentne ja igati sarmikas. Isegi kohutavaid asju tehes õigustab ta end nii, et tundub sümpaatsena. Sa tahad tema viltust loogikat mõista ja tahad aina teada, mis ta ometi järgmisena ette võtab, kuidas oma probleeme lahendab ja oma tahtmist saab, kuidas ta kõiki oma tegusid õigustab. Seetõttu on romaani väga raske käest panna. Üks huvitavamaid kohti oli minu jaoks see, kus mees psühholoogi juures käis ja peaaegu juba Becki juurest edasi hakkas liikuma.

«See on nagu raamatu «Parandused» lõpp,» ütlen ma ja raamatutega on see paha asi, et need saavad läbi. Nad võrgutavad su ära. Nad ajavad jalad laiali ja imevad sind endasse. Ja sa lähed sügavale ja jätad oma maise vara ja sidemed maailmaga ukse ette maha ja sulle meeldib seal sees ja sa ei tahagi oma vara ega sidemeid ja siis haihtub raamat õhku. Sa keerad lehte ja seal ei ole rohkem midagi ja me mõlemad nutame.

Kui ekraanil tekitasid Joe äpardused isegi lõpuks kaastunnet, siis romaanis ma enam nii mehe poolt ei olnud. Ka teised tegelased tundusid romaanis hoopis ebasümpaatsemad kui sarjas. Eriti erinevad olid Raamatu-Peach ja Netflixi-Peach. Raamatus kirjeldatakse aga kõike ja kõiki Joe pilgu läbi ning talle on kõik, kes teda Beckist eemal hoiavad, juba iseenesest vastumeelsed, seega tuleb õige pildi saamiseks ise mehe hinnangud maha kraapida.

Lisaks on «Sina» tulvil viidetest teistele kirjandusteostele ja filmidele. Beck on filmi «Pitch Perfect» suur fänn ja Joe töötab ju raamatupoes. Mehe suur lugemus on üks tema positiivsetest omadustest. Mõne mõrva võib ju raamatusoovituste nimel andestada?

Caroline Kepnes on 1976. aastal sündinud ameerika kirjanik. Pärast Browni ülikooli lõpetamist töötas naine meelelahutusajakirjades ja televisioonis. 2013 oli tema jaoks väga traagiline muutuste aasta. Naine kaotas isa vähile, oli pankrotis ning ta pidi häälepaelte vigastuse tõttu vaikima. Ta suunas oma valu kirjutamisesse ja sündis naise debüütromaan «Sina». Pärast mitme ideega mängimist kerkis esile Joe hääl: «You think you have it bad. I had to kill my first girlfriend.» Kirjanik ei saanud ise kohe arugi, et tema teose peategelane on sarimõrtsukas, vaid ütles mehe kohta, et too on lihtsalt väga tundlik ning kohtab kohutavaid inimesi ja mõtleb kohutavaid mõtteid.

«Sina» on lugu Joest, kelle kinnisideeks saab neiu nimega Guinevere Beck ning ta on võimeline kõike tegema et vaid tüdruk endale saada. Raamatus on palju jälitamist, natuke mõrva. Kusjuures tegevus ei ole üldse nii paeluv kui peategelane ise: tema mõtted, õigustused, sarmikus. Ta poeb sulle pähe ja sunnib raamatu lõpuni lugema. Soovitan, kui sind paeluvad lood, mis on kirjutatud psühhopaadi vaatenurgast!