N, 1.10.2020

KATKEND ⟩ «Mulle käib närvidele, et tänapäeval ei tohi enam mitte midagi välja öelda, ilma et riskiksid kedagi solvata»

Nicola May raamatuga «Väike nurgapood».

FOTO: Erakogu

Loe katkendit menuki «Väike nurgapood» uuest osast «Taaskohtumine». Briti kirjaniku Nicola May romantilise romaanisarja avaraamat sai ka Eesti lugejatelt ääretult sooja vastuvõtu ning oli nädalaid siinsete raamatumüügi edetabelite tipus.

Nicola May, «Väike nurgapood. Taaskohtumine».

FOTO: Kirjastus Pegasus

Cockleberry Bay väikese nurgapoe lõbus seltskond – Rosa, Josh, Mary, Jacob, Sheila, värske ema Titch ja hurmav taksikoer Kuum – on tagasi. Hiljuti abiellunud Rosa Smith on saanud Nurgapoe kenasti tööle ja paistab, et tal on kõik, mida hing võiks ihata. Aga loomulikult on armastuse tee konarlik. Rosa kahtlustab, et tema abikaasal on armuke, ja sel armukadedusel on väga tõsised tagajärjed. Kuid Rosa ei anna alla. Tal tuleb küll rinda pista külaelanikega, kes topivad oma nina tema ellu, ning poes leiab aset salapärane tulekahju, aga ootamatutest pööretest tulvil eneseavastamise teel alistab ta vapralt oma hirmud, sõltuvuse ja armukadeduse.

Loe lisaks: «Väikese nurgapoe» autor Nicola May: mul on väga hea meel, et mu raamatut Eestis hinnatakse

***

«Oh, Titch, miks sa kiirabi ei kutsunud?»

«Kutsusin küll, aga neil võtab siia alla lahe äärde sõitmine alati nii kaua aega ja ma teadsin, et sina tead, mida teha. Anna andeks, Rose. Oooh …»

Rosa Smithi erutatud taksikoer nimega Kuum sibas nurgapoes ringi ja laskis kuuldavale vinguvaid häälitsusi, mis ei erinenud kuigi palju nendest, mida tõi kuuldavale sünnitus­valudes vaevlev tüdruk.

«Kuum! Jää vait!» nähvas ärevil Rosa. «Kuule, me peame su ülemisele korrusele toimetama,» lisas ta palju leebemal toonil, võttes sõbrannal käest kinni.

«Ei! Ei! Ma ei suuda end liigutada!» Titch toetus kössi vajudes letile. «Oh ei ... mulle tundub, et ma olen vist valmis pressima!»

«Persse! Okei, okei, ära paanitse.» Rosa keeras kähku sildi uksel teistpidi, nii et see näitas nüüd võimalikele klientidele, et pood on suletud. Seejärel sikutas ta riiulist kõige suurema ja mugavama koeraaseme ning aitas sõbranna sellele istuma. Siis jooksis ta alumise korruse kööki ja haaras sahtlist portsu puhtaid käterätte.

Üritades Titchile haiget tegemata ta pükse ära võtta, lausus ta nii rahulikult, kui suutis: «Okei, nüüd hinga nii, nagu sulle perekoolis õpetati.»

«Häda on selles, et ma ei käinud perekoolis. Aaaaaaahhh!» Titch väänles põrandal, mööda ta tulipunast nägu voolasid pisarad.

«Kuule, sõber, pea vastu. Kiirabi on kohe kohal ja ma olen küllalt palju Sir David Attenborough’ saateid vaadanud, et aidata meil sellega hakkama saada.»

«Oii! Pole ... üldse ... naljakas,» ähkis Titch. Ta laubal pärlendas higi. Ja kui ta kleenukese keha vallutas järgmine valuhoog, laskis ta kuuldavale sõnavalingu, mis oleks isegi kohalikud kalamehed punastama pannud.

Ning mõni minut hiljem – vähemalt nii tundus – saabus kisaga, mida ei suutnud summutada isegi lahe koha tiirlevad kajakad, siia ilma, Cockleberry Baysse, Theodore Ronnie Whittaker.

Rosa pani nurgapoe ukse kinni ja hingas sisse sügava sõõmu värsket mereõhku. Koer Kuum, kes sai aru, et nüüd minnakse hommikusele jalutuskäigule, tiirutas erutatult klähvides ümber Rosa jalgade, nii et oleks oma perenaise peaaegu jalust niitnud.

Tundus, nagu poleks sellest ajast, kui Rosa rongiga Devonisse saabus, kaasas neljajalgne sõber, päevinäinud nahkportfell ja suur, riideid pungil prügikott, möödas mitte kuid, vaid kõigest mõni päev. Õigupoolest tundus ikka veel, nagu oleks suur osa sündmusi unenäos aset leidnud. Rosal ei läinud meelest Londoni advokaadi sõnad, kes oli talle teatanud, et ta on salapärase pärandi omanik.

«Teie, preili Larkin, olete nüüd ametlikult Cockleberry Bays asuva nurgapoe omanik.»

Nurgapood ja selle teisel korrusel paiknev korter olid viis aastat tühjana seisnud ning vajasid hoolt ja armastust, aga pärandiga kaasnenud rahaga oli Rosal õnnestunud kõik kuidagimoodi ära koristada ja korda teha ning tellida ka nii palju kaupa, et sai poe uuesti avada. Ta oli otsustanud müüa poes peamiselt lemmikloomadele mõeldud tooteid, sest peale koerte polnud tal muudest asjadest eriti aimu.

Rosa oli kogu elu lastekodudes ja kasuperedes elanud ning tal polnud vähimatki aimu, kes võis talle sellise imelise võimaluse pärandada. Ta oli püüdnud seda iga hinna eest välja selgitada, aga juhuslikult leitud kirju, mis kõik ära seletasid, oli raske lugeda – tema päritolu oli seotud väga kurva armastuslooga. Aga Cockleberry Bays tundis ta, et on lõpuks ometi koju jõudnud.

Sammudes reipalt koos oma armsa vorstikest meenutava koeraga järsust nõlvast alla mereranda, möödusid nad maalilistest vanadest majadest, mille uksed olid värvitud erksates toonides ja trepid läikima löödud. Kitsaste tänavate ääres paiknevate poodide ja söögikohtade vaateaknad pakkusid silmailu ja neist õhkus küpsetiste aroome, mis panid suu vett jooksma. Nähes, et akendel on uued väljapanekud, leidis Rosa, et ka tema peaks mõtlema lähenevale koolivaheajale, mil linnakesse saabub palju puhkajaid. Lisaks lemmikloomatarvetele oli ta nutika inimesena hakanud nurgapoes müüma ka nipsasju, mis lastele huvi pakkusid, ja kaubavarud olid otsakorral.

Kui talle oleks eelmiste jõulude ajal öeldud, et järgmisel sügisel on Cockleberry vaim ja energia temasse juba sügavalt juurdunud, oleks ta selle jutu välja naernud.

Titch ukerdas pruugituna ostetud lapsevankri nurgapoe uksest sisse ja vangutas Rosat nähes pead.

«Oh, Rose, mida ma küll oma aruga mõtlesin! Mina ja beebi! Täielik hullumaja! Ta ei maga peaaegu üldse ja kui üles ärkab, kleepub kaanina mu rinna külge. See on nii neetult valus.»

«No aga seda beebid ju teevad, või mis?» Rosa naeratas. «Tule võta leti taga istet. Kas sa juua tahad? Midagi sooja?»

«Ma tahan midagi, milles on alkoholi

«Titch, kell on alles kümme. Ma keedan meile tassi teed, okei? Me Kuumaga oleme sinust puudust tundnud. Loodetavasti tõstab see su tuju.»

Taksikoer ilmus oma nime kuuldes kohale ja pani Titchi nähes rõõmsalt klähvima. Ta nuusutas pikalt ja põhjalikult lapse­vankrit ning oleks peaaegu ühe liivakarva ratta juures jalga tõstnud, kuid nähes perenaise nägu, sörkis ta nurka, heitis oma lambanahaga kaetud asemele pikali ja ajas ühe kõrva kikki.

«Ära muretse, isand Vorstike, ma olen varsti siin poes tagasi,» lausus Titch soojalt.

«Jumal tänatud, ta on omadega täiesti läbi – ajas rannas kajakaid taga.»

«Oh, kuidas ma soovin, et mul oleks praegu beebi asemel koer.»

«Kuule, Titch, sa ei mõtle ju seda ometigi tõsiselt? Ja praegu on just õige mõnda aega kodus olla ja oma last nautida. Ta sul kõigest nelja nädala vanune, on vist nii?»

«Mhmh. Aga ausalt öelda tulin ma uurima, kas võiksin tagasi tööle tulla – näiteks järgmisest nädalast? See tähendab, et kui sul pole midagi selle vastu, et Theo on ka siin,» lisas Titch kähku. «Vankril saab hälliosa ära võtta ja ta võib ülemisel korrusel magada. Emaga koos elada on okei, aga sa ju tead, et ma olen ikka tahtnud, et meil väikemehega oleks oma elamine. Ega me siis pisi-Titchi fondi niisama tühja asutanud.»

«Abi kuluks tõesti ära, aga üksnes juhul, kui sa oled endas päris kindel.»

«Olen küll – ja kui ma käin tööl osalise koormusega, saan piima välja lüpsta ja ema saab ka vahel lapse eest hoolitseda.»

«Okei, no vaatame, kuidas läheb. Aga ma arvan, et see võib sulle kaunis väsitavaks kujuneda.»

«Mis ajast saati on kahekümne kuue aastane lasteta poe­omanik imetavate emade guru?»

«No ma aitasin ta ju siinsamas põrandal ilmale, nii et mul on lubatud end teatud määral eksperdiks pidada.» Rosa ohkas. «See päev oli ikka küll täiesti pöörane.»

«Oli tõesti.» Titch pigistas ta kätt. «Ja mina olen sulle igavesti tänulik. Kui ma oleksin usklik, siis oleksid sa lapse ristiema.»

«Tänan.» Rosa naeratas. «Aga ma olen parem tema vaimne ema. No selles mõttes, et ma olen tema ja sinu jaoks alati olemas.»

«Ära aja mind nutma. Enne rasedust ei nutnud ma kunagi, nüüd aga keeravad juba uudiste pealkirjad pisarakraanid lahti.»

Just sel hetkel tegi väike Theo häält, mille peale Rosa vankrisse kiikas. «Ta on tõesti imearmas beebi.» Ta silitas lapse musti lokkis juukseid ja karamellikarva nahka. «Pole sugugi selline heledanahaline punapea, nagu me kartsime, hmh?»

«Jah, ja see on suur kergendus. Mul on nii hea meel, et temas pole jälgegi Seb Watkinsist.» Titch neelatas. «Raseduse ajal olin ma sisimas mures, et pärast seda, mis too pede minuga tegi, ei pruugi mul suuta oma last armastada.»

«See tegi ka minule pisut muret.»

Titch kohendas õrnalt beebi tekki. «Aga kui unustada ära unetud ööd, tilkuvad rinnad ja valutav tagument, siis on Theodore Ronnie Whittaker tõesti parim asi mu elus. Kui tõelist armastust saaks sõnadesse panna, siis just see ongi tõeline armastus.»

«Ronnie on ebatavaline nimi, aga meeldib mulle.»

«Mu venna nimi.»

«Oi, õige jah. Anna andeks.» Rosa teadis, et Ronnie oli surnud liiga noorena. «Kui armas. Ja ta on nii nunnu. Aga kui ta pole Sebi oma, kelle laps ta siis on?»

«Ship Inni võõrastemajas käis üks poissmeestepeo selts­kond – vist Walesist.» Titch oigas. «Enne asja juurde asumist laulis kõnealune kutt ette terve laulu «All I Want for Christmas is You», üritades samal ajal oma tohutu suure šokolaadikarva vända külge jõuluehet siduda.»

«Titch! Nii ei tohi rääkida!»

«Aga ma just rääkisin. Mulle käib närvidele, et tänapäeval ei tohi enam mitte midagi välja öelda, ilma et riskiksid kedagi solvata. Täiesti jabur olukord.»

«No vähemalt võib loota, et Theo isa pärandas talle huumorisoone,» ütles Rosa naerdes. Aga siis turgatas talle midagi pähe. «Palun ära tule ütlema, et sulle tegi lapse peigmees ise.»

«Ma olen paha, aga mitte nii paha. Tegelikult võtan need sõnad tagasi. Ma olen – või peaksin ütlema, et ma olin nii paha. Igatahes nüüdsest peale on kõik muutumas. Ma pean selle väikese selli pärast korralik olema ja mehed ei tule kõne allagi.»

«Seda ütled sa praegu, mil sa oled rivist väljas.»

«Ei, Rose. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt.»

Rosa meelest oli nii armas, et sõbranna kutsus teda Rose’iks. «Ja kas sa kavatsed lapsest ka tema isale rääkida?»

«Isegi kui ma tahaksin seda teha – ja ma ei taha –, tean ma üksnes ta eesnime: Ben. Ma tean, et ta sugulased elavad Kariibi mere saartel, ja võib arvata, et ta laulab kooris.»

«Sinu jutu järgi on tegu Big Beniga,» viskas Rosa nalja ning kadus kööki teed keetma. Ta kuulis, kuidas Titch paarile püsi­kliendile koera- ja linnutoitu müüs, ning naeratas endamisi. Sel tüdrukul oli klientidega hea klapp.

Rosa tõi köögist auravad teekruusid ja küpsisetaldriku, et sõbra jõuvarusid turgutada. Värske lapsemamma pistis pikema jututa taldrikutäie digestiivküpsiseid pintslisse.

«Krahman energiat, kui selleks on võimalus,» pomises Titch küpsisepuru maha ajades. «Theo ärkab varsti üles. Aga aitab minust. Räägi hoopis, kuidas härra ja proua Smith elavad?»

«Tänan küsimast, väga hästi. Ausalt öelda on mul ikka veel raske uskuda, et me abielus oleme. See kõik käis nii kiiresti.»

«Aga oli nii romantiline. Mina tahaksin ka sellise armastuse leida nagu teil.»

«Jah, ma ei hakka valetama, minu Josh on tõesti võrratu. Kuigi mul on kõrini, et ta on kogu nädala Londonis tööl ja meil pole isegi korralikke mesinädalaid olnud.»

«Nagu ma ütlesin, tulen rõõmuga kohe esimesel võimalusel tagasi tööle. Ema kudus mulle isegi spetsiaalse rinnaga toitmise keebi – delfiinidega –, et ma kohalike nina all tissidega ei välgutaks.»

«No see oleks midagi uut,» nentis Rosa muiates.

«Aih!»

«Titch Whittaker, sa ju tead, et ma armastan sind.»

«Ja mina sind.» Pisike Theo pani täiest kõrist karjuma, mille peale Titch pukilt maha kargas. «Läheb lahti!»

«Temast võib veel järgmine Tom Jones saada ja siis ei torise sa enam midagi.»

Titch läks lapsega ülakorrusele, et teda toita ja tal mähkmed vahetada, Rosa aga jätkas poe koristamist ja laovarude ülevaatamist. Kui Titch tagasi tuli, unine laps süles, aitas Rosa tal vankri uksest välja manööverdada.

«Helista!» hüüdis Rosa Titchile järele. Titch viskas eemaldudes pea selga, vehkis tehtult kõrgi näoga blonde juukseid ja hööritas oma pisikest peput.