P, 20.09.2020

Ülo Vooglaid: ühiskonna väärtuste põhinäitajaks on suhtumine inimestesse

Ülo Vooglaid.

FOTO: Erakogu

Ülo Vooglaid on raamatu «Elanikust kodanikuks» vahele koondanud oma käsitluse inimesest ja ühiskonnast, teisalt aga peegeldab see autorit ennast, tema maailmavaadet, leppimatust rumaluse ja harimatusega. Loe raamatust katkendeid, mis räägivad elust ja elualasest ettevalmistusest.

Elu kui sotsiaalne nähtus ja protsess

Käsitledes elu kui sotsiaalset nähtust, tuleb arvesse võtta elu karakteristikuid: sisu ja vorm, laad ja stiil, tähtsus ja tähendus jne. Protsessina on elu ajalises järgnevuses olevate sündmuste (etappide) järjepidev jada ehk kestev sündmus. Elu kui sotsiaalse protsessi käsitlemisel on karakteristikuteks: aeg (kestvus) ja koht, rütm ja pinge, sihid, eesmärgid ja vahendid, printsiibid ja kriteeriumid, side, edasi- ja tagasisidestus. Olulised on suhted ja staatus kõigis olulistes rollides, kõigil regulatsioonitasanditel.

Igas eluvaldkonnas tegutsemiseks on tähtsad inimese tervis, füüsilised ja vaimsed võimed, sünnipärased eeldused ja haritus, kogemus ja informeeritus, kultuuri- ja ühiskonnaseos, kogukonna- ja perekonnaseos, maailmapilt ja maailmavaade, tunnustus isiksusena ja subjektina.

Tervis on maailma terviseorganisatsiooni (WHO) antud määratluse järgi füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu ühtsus, mitte haiguste puudumine.

Igas eluvaldkonnas toimib dispositsioonide (lähtekohtade) süsteem, mis võib täiustuda ja/või laguneda. Dispositsioonide süsteemi elementidest (hoidakud ja suhtumised, väärtused ja normid, müüdid ja tabud, aated ja ideaalid) sõltub inimese elujõud ning valmisolek otsustada ja teostada, luua ja uurida, töötada ja mängida, keskenduda, aduda, pühenduda.

Elu ja elualane ettevalmistus

Kodaniku ja ühiskonna suhe võib olla usaldusväärne, stabiilne, õiglane ja elu võib tunduda elamisväärne, arusaadav ja turvaline või ka vastupidi.

Ühiskonna väärtuste põhinäitajaks on suhtumine inimestesse. Kõige tähtsam on inimene, kes ei ole vahend ega manipuleerimise objekt, ressurss mingi edu saavutamiseks, vaid eesmärk iseeneses, subjekt. Kõik süsteemid, olgu majandus või midagi muud, peaksid olema inimese teenistuses, mitte vastupidi. Inimese (iga kodaniku!) elu on eesmärk ja kõik teda ümbritsev on vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Kui eesmärk ja vahend sassi lähevad, tekivad pinged, mida esialgu saab kompenseerida, siluda igasuguste juttudega, reguleerida aseainetega. Aga on vaid aja küsimus, mil võtab maad depressioon ja apaatia, kujuneb võõrdumine ja võõrandumine või agressiivsus, kaasa arvatud eneseagressioon.

Elu kui sotsiaalset nähtust (fenomeni) iseloomustavad eelpool nimetatud karakteristikud, kuid lisaks ka see, millest sõltub selguse tekkimine, võimekus iseseisvalt orienteeruda, iseseisvalt ja koos kaaslastega otsustada ja teostada, seostada otsuseid teiste tegevuste ja süsteemisega.

Kuidagi toimetulekuks piisab orienteerumisest. Selleks, et osaleda suurte otsuste tegemises ja kaasa aidata nende täitmisele, on vaja päris palju eeldusi. See, kes tahab elu edasi viia, peab looma midagi sellist, mida varem pole olnud, ja saavutama kvaliteetseid üleminekuid võimaldava süsteemsuse.