L, 19.09.2020

KATKEND ⟩ «Surm ise ei ole hirmus. Hirmus võib olla vaid see, mis toimub enne»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Pille Pettai ja Väikese Myy raamatust «Nõid annab nõu. Loodusravi ja traditsioonilised loitsud», milles nõiad kirjutavad surmast.

Pille Pettai, Väike Myy, «Nõid annab nõu».

FOTO: Kirjastus Petrone Print

«Kui soovite ammutada endasse rahvatarkusi ja natuke maagiat, siis on see raamat teile,» ütleb raamatu «Nõid annab nõu» tutvustuseks autor Pille Pettai. «Suur osa õpetusi on pärit minu nõiast vanaema salavihikutest.»

Teose teine autor Väike Myy soovitab meeles pidada, et maagia ei ole mõeldud inimeste hirmutamiseks. «Kõigil neil vaimudel ja kodukäijatel on oma asi ajada, teie teele satuvad nad enamasti juhuslikult. Needusi ei jagata nagu saiapätse toidupoes. Kõigel on põhjus. Kõik on lihtne.

Ja nõiakunst eksisteerib selleks, et muuta elu lihtsamaks. Püüame Pillega jagada õpetusi just nii palju, kui see on kasutajatele ohutu. Keerulisematel juhtudel aitab juba nõid…»

***

Surma kardame siin ilmas kõik, on ju isegi sõna – surmahirm. Ja sellest edasi me tavaliselt ei mõtlegi, sest me ei tea, mis tuleb edasi, nii et tegelikult me kardame teadmatust, mitte sündmust ennast. Me lihtsalt ei tea, mida karta, kui me oma surma kardame. Veel raskem on üle elada oma lähedase surma, sest küsimused «Mida ta tundis, kuidas see ikka oli?» – need jäävad painama. 

Ning nagu ikka, kardame oma teadmatuses valesid asju.

Karta tuleks seda, mis on enne surma – nimelt haigust. Ning seetõttu tuleks lõpetada enesepiitsutamine (et mitte ise haigeks jääda), mitte muretseda selle pärast, kui te ei olnud surmahetkel lahkuja kõrval. Teate, minejal on täiesti ükskõik – ka siis, kui terve suguvõsa ja pasunakoor oleks tema voodi ääres reas, oleks tal sellest täiesti ükskõik. Meie võtame asja oma siitilma isiklikult seisukohalt ning muidugi tähtsustame üle oma rolli selles lahkumises. Lahkumine on nii individuaalne tegevus: mineja on alati üksi ja meie osavõtt võib teda selles toimingus pigem segada ja takistada.

Kõik, mis on öelda, peaks selleks hetkeks ammu öeldud olema. Ning surm ise ei ole hirmus, see on lihtsalt üleminek, tavaliselt väga mõnus ja nauditav.

Hirmus võib olla vaid see, mis toimub enne. Veel kord: me kardame täiesti valesid asju. Selle hirmuga kammitseme iseennast – järjest rohkem kuulen, et kardetakse minna kalmistule, ei soovitata sinna kaasa võtta oma lapsi. Samas on surm täpselt sama loomulik kui sündimine, mille me ometi oleme mõelnud pidulikuks ja ülevaks sündmuseks. Ei ühest ega teisest ei pääse mitte keegi.

Meil puudub surmakultuur, mis lõunapoolsetes maades on loomulik elu osa. Huvitaval kombel oleme üle võtnud mujalt ilmast palju erinevaid kombeid ja usundeid, surmast aga teinud hirmu ja õuduse objekti. Unustanud sellegi, mida teadsid meie enda esivanemad, ja nii me kardamegi ennast haigeks…

Iga emotsioon algab alati sellest, mida me endale sisendame. Ning suremise puhul lähtume millegipärast alati enda, mahajääja seisukohast. Kuigi tegelikult peaksime arvestama mineja heaoluga – tihtipeale pääseb see inimene paljudest kannatustest, eriti kui tegemist on voodihaige või väga vana inimesega. Isegi noorema inimese surm võib olla pääsemine – sest me ei tea ega saa kunagi teada, mida oleks ta pidanud taluma, kui oleks läinud teisiti ja surm oleks temast mööda läinud.

Kord oma elus olen Surma tagasi saatnud. Seda saab teha, ainult hind peab õige olema. Aga see, mis järgneb – selle hinna väljamaksmine –, on nii kohutav, et mitte keegi ei ole selle üle rõõmus, kõige vähem see õnnetu, kes poolelt teelt tagasi toodi. Kui te muudate saatust ühe inimese jaoks, muutub see kohe ka kõigi teiste jaoks, kes teda ümbritsevad. Ja nii, nagu mitte keegi ei oska ette arvata. 

Õigem on minejal minna lasta.

Nüüd sellest, mis saab pärast minekut.

Kehast lahkub energia, või hing, kuidas soovite seda nimetada. Me räägime tihti uuestisünnist, arutleme selle üle, kas see on võimalik, kuidas see otet ränne juhtub ja miks…

Täielikku tõde ei tea mitte keegi.

Ma pakun välja enda kogemuse.

Surnutega tegelenud olen ma elus küllalt palju. Võin öelda, et surnud on alati kohal, ka sada-kakssada aastat hiljem. Keegi neist ei ole täpselt sel kujul uuesti sündinud, kuid nende energiat on võimalik tabada.

Samas olen kohanud juhuseid, et uuesti sünnivad väikese lapsena surnud ja katkestatud rasedused. Ehk siis tõepoolest sünnib uuesti see puhas hing, kellel ei ole veel oma väljakujunenud energiat ja sellepärast ta saabki ümbersünni võimaluse.

Olen hakanud mõtlema: kui inimene sureb, jääb temast järele hing – see on energiakogum, millel on mälestused, mõtted, eesmärgid… See miski jääb alatiseks alles. Uue inimese sünniks ei võeta mitte kellegi «vana hinge», vaid lihtsalt osake sellest energiast. Inimesi saab ju aina rohkem ja loodus ise jaotab seda energiat puhastunud kujul. Midagi jääb igaühest alatiseks alles… kuidas seda sõnastada, on see vaim?

Aga kui on nõnda, siis tähendab see, et sündides ei ole inimesel kaasas mingit karmat, eelmiste elude taaka, nagu meid pidevalt hirmutatakse. Ja see tähendab, et me ei peaks pingutama järgmise elu jaoks, võime keskenduda sellele elule… Kas karma on vaid väljamõeldis, et inimesi vaos hoida, kuuletuma panna? Võimalik.

Selline hüpotees minult.

Aga tagasi surmahetke juurde.

Olenevalt sellest, kuidas lahkunu hing end tunneb, ta kas lihtsalt läheb ära või jääb kuhugi veel passima. Kui sellel hingel on lahendada mingi suur probleem, siis ei saa ta rahus minna, vaid hakkab oma murele lahendust otsima.

Pean kõiki emotsiooniinimesi kurvastama: kõige tavalisem probleem on materiaalset laadi ja sugugi mitte seotud maha jäänud lähedase isikuga, nagu me kipume arvama. Lahkumine ja lein on elu tavaline osa, pole mõtet seda üle tähtsustada. Tegelikult kurvastab lahkunut pigem see materiaalne väärtus, mis temast maha jäi ja kuidas sellega edasi talitati. Teda huvitab tema elutöö saatus! Muidugi on ka neid juhuseid, kui lahkunu on mures oma lähedase pärast, kellega jäi lahendamata probleem, või siis ta lihtsalt kardab, et mahajääja ei saa temata hakkama. Aga kõige tavalisem on energia, mis keerleb materiaalsete väärtuste ümber, ja just sellest pärinevad nii-öelda vaimud vanades majades ja korterites. Omand on võimas jõud ka teispoolsuses.

Teispoolsus ise ei tundu olevat midagi kaelamurdvalt keerulist, see on kohati lihtsam ja loogilisem meie tavaelust. Mulle tundub see justkui paralleelmaailm, mis on meie maailmast ajaliselt «taha keeratud». Kui ma suhtlen selle energiaga ja küsin tema teiste lähedaste kohta, kes sealpool piiri, siis kirjeldatakse ikka mingit igapäevast meie maailmaski tuntud tegevust: näiteks «istub voodil, hoiab last». Ning nad, nii-öelda vaimud, teavad ka üsna hästi, mida meie teeme ja millal soovime neilt teateid saada, seega on nad kursis tavamaailma eluga, aga nad lihtsalt ei ole sellest eriti huvitatud. Justkui oleks see teine olemine sattunud ajaperioodi, mis tema jaoks oli parem ja olulisem kui see hetk, millest ta lahkus.

Kui aga surnu energia jääb kummitama ja millegipärast ei saa minna oma tegemiste juurde, siis oleks kõigepealt vaja välja uurida, mis talle muret teeb. Hakates kedagi ära kuulamata vägisi ära saatma, juhtub see, mis peabki juhtuma: kohtuvad kaks energiat, üks pluss- ja teine miinusmärgiga, nad hõõrduvad ja tekib elekter. Energia saab hoopis jõudu juurde, kasvab ja on pahane, et tema probleemi püütakse jõuga tõrjuda. Niimoodi tekibki poltergeist, kui energia on piisavalt jõudu kogunud. Ma lähen alati pöördesse, kui soovitatakse mingit vaimu hakata «ära saatma». Pagan küll, tehke, mis tegemata on jäänud, ja «vaim» läheb ise! Kas teile meeldiks, kui tulete midagi paluma ja teid jõuga välja visatakse? Kui olete saanud «vaimu» koos elamisega, siis on ta kinni jäänud oma vara külge ja teiega pole tal mitte midagi muud pistmist, kui et olete tema omandi hõivanud. Sel juhul on väga lihtne tegevus viia lahkunu hauale natuke mulda tema kodu läve alt ja öelda, et tema omand on nüüd siin. Panna küünal, soovida rahu ja tulla tulema. Tehtud.