T, 22.09.2020

Ülo Vooglaid: kodanik saab aru, et iga õigusega kaasnevad kohustused ja vastutus

Ülo Vooglaid.

FOTO: Erakogu

Ülo Vooglaid on raamatu «Elanikust kodanikuks» vahele koondanud oma käsitluse inimesest ja ühiskonnast, teisalt aga peegeldab see autorit ennast, tema maailmavaadet, leppimatust rumaluse ja harimatusega. Loe raamatust katkendit.

Vajadus olla haritud, informeeritud, kogenud

Kodanik saab aru ja arvestab, et iga õigusega kaasnevad kohustused ja vastutus. See seos on fundamentaalne. Näiteks kui keegi valitakse (satub seoses valimistega) Riigikogu või mõne muu otsustuskogu liikmeks, kaasneb sellega formaalne õigus osaleda vastava otsustuskogu tegevuses, aga kes ei saa aru, mida oleks vaja teha ja saavutada, sellel pole moraalset õigust hääletamisaparaati puudutada. Nii on igas juhatuses, igal ametikohal, samuti kodus. Eelarve üle arutamisel on oluline tunda tervikut ja osata ette näha, milliseks ühiskond muutub, kui eelarve proportsioonid ja prioriteedid on just niisugused.

Tähtis on meeles pidada, et Riigikogu ja teised kogud ei tegutse. Tegutsevad inimesed. Juhatus ei otsusta. Otsustavad juhatuse liikmed. Valitsus ei otsusta. Otsustavad ministrid koos peaministriga. Need otsused, mis valitsuse istungil heaks kiidetakse ja vastu võetakse, on enamasti kompromissid, milles enam-vähem kõik, kes selle ümmarguse laua ääres istuvad, peavad leppima osaga sellest, mida nad esialgu tahtsid.

Seadus ei tee midagi ega vastuta millegi eest. Teevad ja vastutavad inimesed, kes selle seaduse koostasid ja heaks kiitsid. Tehas ei tööta. Töötavad inimesed, kes on selles tehases tööl jne. Need ja teised sellised täpsustused võivad tunduda tühistena, aga kes suvatseb süveneda, peaks märkama, et vastutusmehhanismi peitmise võtted on demagoogia nurgakiviks.

Võib tunduda, et mis siis sellest, et keegi räägib pisut valesti! Peaasi, et teised saavad aru. Nende näidete puhul ju selles asi ongi, et niisuguse sõnastuse korral ei ole võimalik õigesti aru saada, st vastutaja on peidetud umbmäärase sõnastuse taha, a’la «on tulnud ettepanek». Kui õigesti mõtled, siis miks peaks valesti rääkima? Kui tegevusest sõltub riigi tulevik ja inimeste elu, ei saa niisama lobiseda. Peab rääkima küllalt täpselt, et ei tekiks valesti arusaamist.