T, 22.09.2020

Prima Vista raames saavad kokku «Minu Tartu» ja «Minu Pepsiveer»

Lauri Räpp.

FOTO: Sille Annuk

Neljapäeval, 24. septembril kell 17 saavad Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis Prima Vista kirjandusfestivali raames kokku «Minu Tartu» autor Lauri Räpp ja «Minu Peipsiveere» autor Raul Oreškin.

Lauri ja Raul küsitlevad teineteist ja viivad meid kõiki nii ülikoolilinna üllatavate lugude kui Peipsi-äärsete vanausuliste manu. Kindlasti tuleb juttu ka kunstist ja toidust. Jälgi üritust Facebookis.

Lauri Räpp, «Minu Tartu».

FOTO: Petrone Print

«Minu Tartu» Lauri Räpp 

«Minu Tartu» on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.

See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: «Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!» 

Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.

Raul Oreškin, «Minu Peipsiveer».

FOTO: Petrone

«Minu Peipsiveer» Raul Oreškin

Värvilised majad, nende vahelt looklevad paadikanalid, kummaliselt kõrgele tõstetud sibulapeenrad, mille vahel toimetavad lilleliste rättidega külanaised, kaarjate ustega kuurid, mis on ehitatud otse hoonete külge. Vanadest rehvidest lõigatud peenrakaunistused, fantaasia piire nihutavad hernehirmutised, saunakorstendest tõusvad suitsuvined, vanadest suuskadest ehitatud aiad, nõukaaegsete nukkude ja nukuvankritega ehitud sibulaletid – just sellist külaelu fluidumit kogeme Peipsiveerel vanausuliste külades, kui sinna navigatsiooniseadme vea abil juhuslikult satume.

Mööduvad aastad, kui näen ühel palaval suveööl unes, et ostame suvila. Hommikul kinnisvaraportaali avades tunnen maja ära ning pealelõunal olemegi juba Varnja küla poole teel, et kohtuda Aino, Niina, Tanja ja Matrjonaga, tänu kellele saavad meist daatšnikud. Alles hiljem, suveunest ärgates hakkame mõtlema, mida ostetud vana kalurimajaga peale hakata. Nii sünnib Voronja galerii.