Raamatusoovitus poliitikahuvilistele, kes ei kohku tagasi autori provokatiivsest stiilist

Michel Houellebecqi kuues romaan «Alistumine» ilmus 2015. aasta alguses ja põhjustas Prantsusmaal palju poleemikat islamiga seotud küsimuste provokatiivse käsitlemise tõttu. Lähituleviku düstoopiaks nimetatud romaani tegevustik toimub 2022. aasta Prantsusmaal, kus presidendivalimistel on kahe suure partei, Rahvusrinde ja Islamiliidu vahelises jõukatsumises poliitiliste kokkumängude tõttu peale jäänud viimased. Prantsusmaal algab uus ajastu ja islamipartei karismaatiline liider Mohammed Ben Abbes hakkab ühiskonnas uusi norme kehtestama: koolisüsteem viiakse vastavusse koraani õpetusega, lubatud on polügaamia, naised ei käi enam tööl, vaid pühenduvad perele ja kodule.

Mõtted

«Alistumine» on Houellebecq’i omapärane mõtteeksperiment islamiusku pööratud Prantsusmaast. Pole tema parim teos, aga mitte ka halvim. Nagu Huysmans poolteist sajandit varem, püüdis keskealine Francois mõtestada enda jaoks maailmakorda ja miks ka mitte leida lohutust religioonist? Huvitava ajaloolise faktina võib välja tuua, et raamat avaldati esmatrükis jaanuaris 2015, terroriakt Pariisis toimus sama aasta novembris.

Mõtlemapanev ja poliitiline; islamit puudutati küll huvitava satiiriga, kuid midagi ikkagi jäi puudu või oli ülearu. Võibolla meeldib mulle Houellebecq kõige rohkem, kui ta kirjutab üldinimlikel teemadel, mitte Huysmansist või islamist. Esimene on ülehinnatud prantsuse dekadent ja islamist on paremaid käsitlusi. Samas mehe mõtisklused kirjandusest, ühiskonnast ja lääne inimesest on väga tabavad. Soovitan poliitikahuvilistele, kes ei kohku tagasi autori provokatiivsest stiilist ja keelepruugist.