T, 22.09.2020

«Tänapäeval me loeme neist eksperimentidest, suutmata loetut uskuda»

Emane šimpans (paremal) musitab alfaisast otse suule pärast nendevahelist võitlust, kui isane ajas teda taga. Nii nagu inimeste puhul, on ka šimpanside puhul musitamine tüüpiline leppimise märk ja ka tervitusmärk pärast lahusolekut.

FOTO: Frans de Waal

«Postimehe raamatu» sarjas on ilmunud Frans de Waali mõtlemapanev teos «Mama viimane kallistus. Loomade emotsioonid ja mida me neist enda kohta teada saame», mille on eesti keelde pannud Indrek Rohtmets. Loe raamatust katkendit!

Frans de Waal, «Mama viimane kallistus».

FOTO: Postimees Kirjastus

Inimesed ei ole sugugi ainus liik, kellel on võime armastada, vihata ja karta, tunda häbi, süütunnet ja jälestust või olla kaastundlik. Frans de Waal alustab oma lugu šimpansimatriarh Mama ja bioloog Jan van Hooffi sõprusest ja tõestab seejärel värvikate näidetega, kui sarnased on inimeste ja loomade emotsioonid. Haarav jutustus puudutab nii südant kui ka mõistust ja avab silmad, kuidas peaks teisi elusolendeid paremini kohtlema. Teos on rikkalikult illustreeritud autori joonistuste ja fotodega ning ilmub sarjas «Postimehe raamat».

Aleksei Turovski ütleb raamatu tagakaanel: «Mulle on saanud osaks au vestelda Inglise kuninganna Elizabeth IIga. Jutt oli koertest, hobustest ja ahvidest. Hüvastijätuks tõdes kuninganna, et päeva lõpus ei olegi me nii väga erinevad. Käesolev raamat tõestab nende sõnade õigsust teravmeelsel, teaduslikult pädeval ja meeli ning mõistust avardaval viisil. Nautige, kõrgemad primaadid!»

Frans de Waal on on üks maailma tuntumaid biolooge. Ta sai kuulsaks raamatuga «Chimpanzee Politics» («Šimpansipoliitika», 1982), kus ta võrdles võimu üle võitlevate šimpanside intriige inimpoliitikute tegutsemisega. Hollandi-USA etoloog ja zooloog tõmbab oma raamatutes ja teadusartiklites paralleele primaatide ja inimeste käitumise vahele. Viimasel ajal on tema huvi keskendunud loomade koostööle, empaatia päritolule ja inimese moraalsuse evolutsioonile.

Katkend Frans de Waali raamatust «Mama viimane kallistus»

Ühes uuringus üritati tekitada sebrakalal (triviaalnimetus, ld Danio reno) etanoolisõltuvust. Pärast nädalatepikkust pidutsemist lõpetasid eksperimenteerijad alkoholi andmise ja sundisid kalu tagasitõmbumisele. Nii nagu depressioonis inimesed, kaotasid nad huvi elu vastu, muutusid passiivseks ja kinniseks. Selle asemel et kihutada ringi veepinnal, nagu nad olid harjunud tegema, kukutasid nad ennast veemahuti põhja ja lebasid seal liikumatult. Kalad on tavaliselt uudishimulikud ja liiguvad kõige parema meelega detailirohkes keskkonnas, kuid nüüd nad igavlesid ega uurinud isegi oma elupaika. Väärib märkimist, et kalade tüdimusest ja depressioonist rääkimine pole ainult inimeste väljamõeldud lähenemine, sest kui anda nendele õnnetu väljanägemisega kaladele antidepressante, näiteks diasepaami, nad elavnevad ja veedavad rohkem aega pinnalähedases veekihis. Et sama arstim aitab nii kalu kui inimesi, vihjab sügavale neuroloogilisele sarnasusele. Sama lugu on valuga. Briti kalandusteadlane Victoria Braithwaite pakub näiteid kalade intelligentsuse kohta oma 2010. aastal ilmunud raamatus «Do Fish Feel Pain?» («Kas kalad tunnevad valu?») ja näitab ka, kuidas kalad reageerivad negatiivsetele stiimulitele. Kui nende naha alla süstitakse ärritavat ainet – äädikalahust –, hakkavad nad end hõõruma vastu põhjakruusa, et sellest lahti saada. Nad kaotavad söögiisu ja on liiga suures segaduses, et vältida ebatavalisi objekte akvaariumis. Kui neile anti aga valuvaigistit – morfiini –, kadusid nimetatud ilmingud. Ka kalad üritavad vältida valu ja mitte ainult reflektoorsel tasandil, mida võib oodata notsitseptsiooni süsteemilt. Nad mäletavad, kus nad kogesid valu, ja hoiduvad neist paikadest. Kasutades neidsamu põhjendusi, mida me rakendasime krabide puhul, on idee selles, et negatiivsete stiimulite mäletamiseks peab nende mõju olema tuntav. Selle ja mitmete teiste uuringute tulemusel on praeguseks jõutud konsensusele, et kalad tunnevad valu.

Lugejad võivad küsida, miks sellele järeldusele jõudmine nii kaua aega võttis, kuid üks paralleelne näide tekitab veelgi rohkem nõutust. Väga pikka aega ei pidanud teadus imikuid valutundlikuks. Väikelapsed arvati eelinimesteks, kes tekitasid «juhuslikke häälitsusi», naeratasid lihtsalt sooltesse kogunenud «gaaside» mõjul ja ei tundnud valu. Tõsised teadlased korraldasid väikelaste peal piinavaid eksperimente nõelatorgete, külma ja kuuma vee ning pea kinnisidumisega tõestamaks, et nad ei tunne midagi. Beebide reaktsiooni tõlgendati kui emotsioonivabasid reflekse. Selle tagajärjel panid arstid regulaarselt lapsi kannatama (näiteks ümberlõikamisel või invasiivses kirurgias), võtmata valu vastu appi anesteesiat. Nad andsid neile ainult kuraaret, lihaselõdvestit, mis hoidis lapsed mugavalt paigal, nii et nad ei hakanud vastu sellele, mida nendega tehti. Alles 1980. aastatel muutusid meditsiinilised protseduurid, kui sai selgeks, et beebidel on täielikult välja arenenud valureaktsioon, mida saadavad näogrimassid ja nutmine-kisendamine. Tänapäeval me loeme neist eksperimentidest, suutmata loetut uskuda. Võib ainult imestada, kuidas laste valureaktsiooni ei avastatud varem!

Teaduslik skeptitsism valu suhtes ei käi siiski ainult loomade kohta, vaid kõikide organismide kohta, kes ei räägi. Paistab nii, et teadus pöörab tunnetele tähelepanu alles siis, kui neid esitatakse selge verbaalse avaldusena, nagu näiteks: «Ma tundsin teravat valu, kui sa seda tegid!» Tähtsus, mida me omistame keelele, on lihtsalt naeruväärne. See on andnud meile sajanditepikkuse agnostitsismiajastu, mille juurde tuleb arvestada sõnatu valu ja meelemärkusetus.