T, 22.09.2020

Eesti Keele Instituut esitleb kolme uut väljaannet

Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Jüri Viikberg.

FOTO: Liis Treimann

Eesti Keele Instituudis esitletakse 26. augustil kolme teost: «Eesti murrete grammatika», «Leivakünast ahjuluuani. Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest» ning Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakirja erinumber «Nimede kiiluvees».

Jüri Viikberg, «Eesti murrete grammatika».

FOTO: Tartu ülikooli kirjastus

Eesti Keele Instituudi vanemleksikograafi Jüri Viikbergi «Eesti murrete grammatika» on esimene eesti murrete tervikkäsitlus. See on tarvilik teos nii akadeemiliseks teadustööks kui ka esmaabikäsiraamat keelehuvilisele. Raamatust saab ülevaate, missugune murdekeel on iseloomulik Eesti eri paikkondadele, kuidas muutuvad käänd- ja pöördsõnad.

Tekstid ja levikukaardid loovad üldpildi, kus (näiteks) minnakse mere või merese, kus merejemeresse või merde, kus kasvavad lapsed suuressuurekssuurest või suurõss, kus vihma sajabsaabsadabsatap või sadass. Raamat annab ettekujutuse, milline on eesti kirjakeele murdeline tagapõhi. Teoses leidub ka sissevaade murrete uurimise ajalukku, lisatud on asjakohased käsikirjade ning trükiste loendid. Tervikkäsitlus kuulub «Eesti keele varamu» sarja ja selle on toimetanud Mari-Liis Kalvik.

Raamatu «Leivakünast ahjuluuani. Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest» autor Hella Keem viib meid tagasi aega, mil Eesti maarahva põhitoidus oli leib. Läbi etnograafiliste kirjelduste, keeleteaduse ja rahvaluule näitab teos, milliseid leivanõusid Eesti eri paigus leivavalmistamiseks kasutati ja millised muudki esemed olid seejuures tarvilikud.

Raamatust saab näiteks teada, mis on kakukell või miks keelitati leivasõtkujat leivataina sõtkumise ajal janu mitte kustutama. Samuti seda, et mänd, hark ja pööris on tegelikult üks ja sama ese. Raamatut kaunistavad nii autori enda joonised käsitletud esemetest kui ka kunstnik Hilda Kamdroni joonistused ERMi esemekogude põhjal. 

Hella Keem, «Leivakünast ahjuluuani».

FOTO: EKSA

Hella Keem (6. IV 1915 – 27. XII 1997) oli keeleteadlane ja etnograaf, tema käsikirjad on raamatuks seadnud ja eessõnaga varustanud Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Inge Käsi.

Ühtlasi esitletakse Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakirja (ESUKA) nimeteemalist erinumbrit «Nimede kiiluvees». Erinumbri artiklid käsitlevad Eesti perekonnanimede kujunemist, läänemeresoome vanu isikunimesid, eesti ja soome eesnimede võrdlusi, Hargla kihelkonnale iseloomulikke eesnimesid Mehka ja Hipp, artefaktide ehk inimtekkeliste objektide nimesid, vadja loodus- ja viljelusnimesid, liivi kohanimesid ning võimalikke rahvusvahelise nimekorralduse põhimõtteid. Numbri on kokku pannud põhiliselt Eesti nimeuurijad, külalistoimetajad on Mariko Faster Võru Instituudist ja Peeter Päll Eesti Keele Instituudist.