Autor, kelle terav ja küüniline stiil võib sind šokeerida

Michel Houellebecq on üks tuntumaid tänapäeva prantsuse kirjanikke, keda on pärjatud mitme kirjandusauhinnaga. Oma romaanides kujutab kirjanik sageli väga misogüünilisi, rassistlikke ja maailma peale vihaseid karaktereid, kes üritavad (või pigem ei ürita) nüüdisaegsesse ühiskonda sobituda. Mõned ütlevad, et tema romaanid kujutavad keskmist lääne inimest, kuigi mulle tundub, et autor kujutab inimesi nii, nagu tema neid näeb. Täiesti subjektiivselt, läbi enda künismi, kuid mitte objektiivselt. See aga ei tähenda, et ta ei tabaks hästi mõningaid olulisi valupunkte.

Tutvusin esimest korda autoriga aastaid tagasi «Platvormi» lugedes, mis oma pornograafilise sisu tõttu pettumust valmistas. Ühiskonnakriitika, milles ta muidu nii hea on, jäi pigem tagaplaanile. Otsustasin lugeda mõnda ta hilisemat romaani, milles räägib küpsem ja rahulikum Houellebecq, raamatu kaanel öeldakse, et isegi väsinud versioon temast. Mulle väsinud versioon sobis, sest «Kaart ja territoorium» on üllatavalt vähe pornograafiline, väga mõtlemapanev, teravalt ühiskonnakriitiline ja samas kummaline romaan.

Jed on kunstnik, maailma eemalt jälgiv tüüp, kes sündmustikku väga ei sekku. Luubi alla tulevad küsimused, nagu mis on kunsti ülesanne, kas kahe inimese vahel saab olla lähedust, kas inimene teeb tööd raha pärast, miks sooritab inimene mõrva, mis jääb inimesest ja tema tehtust alles? Suur fookus on muidugi kunstimaailmal, aga ma nautisin inimsuhete ja töö kohta käivaid mõtisklusi kõige enam. Teatud hetkedel isegi samastusin autoriga… Kummaliseks tegi romaani see, et üks tegelane on temanimeline kirjanik. Sisuliselt kirjutab autor endast läbi kolmanda vaatepunkti. Kas see on tema vaatepunkt endast, Jedi või hoopis lugeja oma? Selline võte mõjus väga eneseteadlikult ja hüperrealistlikult, nagu tema raamatud ikka.

Mis puudutab lugemiselamust, siis on ta küllaltki raskesti seeditav autor. Mulle meeldib Houellebecqi terav, küüniline ja isegi šokeeriv stiil. See aga ei tähenda, et ma ei tunneks äärmist vastikustunnet, kui ta kirjeldab, kuidas peategelane suvalist naist peksab. Või muud sarnased olukorrad, mida ta raamatutes kirjeldab. Maailm, mida ta kujutab, koos sinnakuuluvate inimestega, ei ole meeldiv paik. Kuid see on (ülepingutatult) see maailm, kus me elame.

Mõned mõtted:

«…aga mis mõtet oli isale sellest rääkida, tema ei saanud ju midagi teha, ja üleüldse ei saanud keegi midagi teha, sellist südamepuistamist kuulates ei saagi inimesed midagi muud teha kui pisut kurvaks muutuda. Kui aus olla, siis pakuvad inimsuhted ikka hirmus vähe.»

«Mis see on, mis inimese määratleb? Mida inimese käest esimese asjana küsitakse, kui tahetakse tema kohta midagi teada saada? Mõnes ühiskonnas küsitakse, kas ta on abielus, kas tal on lapsi; meie ühiskondades pakub kõigepealt huvi tema amet. Lääne inimese määratleb ennekõike tema koht tootmisprotsessis, mitte tema kui soojätkaja staatus.»

«Inimene võib väga hästi aastate kaupa üksinduses tööd teha, ja õieti ainult nii üldse tööd teha saabki; aga alati jõuab kätte hetk, kui tekib vajadus oma tööd maailmale näidata, ja mitte niivõrd selleks, et maailmalt mingit hinnangut saada, kuivõrd selleks, et iseendale kinnitada: see töö on olemas ja ka sa ise oled olemas. Sotsiaalse liigi puhul on individuaalsus pelgalt üürike fiktsioon.»

«Ja sellisel kaudsel viisil, otsekui väljastpoolt tulevaid infokilde kokku lappides, taipas ta, et on ka ise saanud kuuekümneaastaseks. See oli üllatav: ta polnud märganud, et on juba nii vanaks jäänud. Just teistega kokku puutudes ja teiste kaudu tajume omaenda vananemist; ise kaldume ju ennast ikka otsekui igaveseks pidama.»