L, 19.09.2020

Ülo Vooglaid: et kodanikuna arukalt käituda, peaks inimene päris palju teadma, oskama ja aru saama

Ülo Vooglaid.

FOTO: Erakogu

«Elanikust kodanikuks» raamatu kaante vahele on koondatud autor Ülo Vooglaiu käsitlus inimesest ja ühiskonnast. Teisalt peegeldab see ka autorit ennast, tema maailmavaadet, leppimatust rumaluse ja harimatusega. Tegemist on teosega, mille autor peab rahuldavaks vaid süsteemset inimesekeskset elukäsitlust. Siit leiad katkendi raamatust «Elanikust kodanikuks», mis võtab kokku, milline peaks olema kodanik.

Inimene ei ole pelgalt ressurss

Inimene ja inimese heaolu on alfa ja oomega, algus ja lõpp, iga otsuse puhul põhisiht ja eesmärk, põhiprintsiip ja hindamise põhikriteerium.

Ülo Vooglaid, «Elanikust kodanikuks».

FOTO: Raamat

Selleks, et näha ennast ja teisi inimesi, on vaja leida küllalt palju vaatepunkte. Me kõik oleme indiviidid ja individuaalsused, isiksused ja subjektid või manipuleerimise objektid ja palju muud. Inimene ei ole pelgalt ressurss!

Meie käsituse keskmes on inimene, elanik, kes tahab saada kodanikuks, olla kodanik ja tegutseda kodanikuna, patrioodina, kes hoiab oma kodu ja kodumaad, riiki ja rahvast, loodust, kultuuri ja kõiki kultuuriväärtusi.

Selleks, et kodanikuna arukalt käituda, peaks inimene päris palju teadma, oskama ja aru saama, ette nägema ja ära tundma, kes on kes ning mis on mis. Vaid küllalt selge orienteerumise korral kujuneb julgus otsustada (osaleda otsustuskogude tegevuses) ja teostada nii oma kui ka teiste tehtud otsuseid.

Inimest saab käsitleda:

  • kui indiviidi ja kui isiksust;
  • kui subjekti või manipuleerimise objekti;
  • kui ühiskonna liiget ja kultuuri esindajat;
  • kui perekonna tulemit, loojat ja hoidjat;
  • kui rollide ja staatuste kogumit;
  • kui eeldust ja tõket;
  • kui eesmärki ja vahendit;
  • kui ressurssi ja tingimust, printsiipi ja kriteeriumi;
  • kui kõigi ja kõige mõõtu ja hinda;
  • kui süsteemi jpm.

Arukas kodanik saab kõrvalise abita aru, et enne mingi seisukoha väljaütlemist tuleb hoolikalt mõelda ning enne otsustamist tuleb veenduda, et see, mida ja kuidas midagi teha kavatsetakse, on mõistlik ja vajalik. Kodanikku iseloomustavad kõik inimlikud voorused. Käitumise regulatsioonis on saavutusmotiivi kõrval ka ebaedu vältimise motiiv.

Arukal inimesel ei ole ükskõik, mida teised tema kohta teavad ja arvavad. Arukas inimene tahab ka tunnustust ja tähelepanu ning kardab ühiskondlikku hukkamõistu, mis järgneb, kui ta teeb rumalusi või jätab tegemata selle, mida on vaja teha mitte ainult sellepärast, et teised seda ootavad ja loodavad ning ametikoht ja staatus kohustab.

Käitumist reguleerivad aated, ideaalid ja teised tunded. Samuti pealisülesanne, maailmavaade, kohuse- ja vastutustunne. Oluline osa inimlikus regulatsioonis on ka hirmul ja häbil, mis kujuneb kultuuriseostes, ja süütundel, mis kujuneb ühiskonnaseostes.

Moraal, sotsiaalne kontroll ja administratiivne kontroll

Liikumapanevaid jõude on palju. Mõni inimene tegutseb seetõttu, et tal on huvi, teist ajendab kohusetunne, kolmandat vastutustunne, neljandat vajadused. Mõnd innustab ja kannustab kodutunne, teist ennekõike kodanikutunne.

Kes kardab ajakirjandust, kes tuld, vargaid või politseid, vanglat, jumalat, klassi- või töökaaslaste hukkamõistu, abikaasat… Kui inimesel ei ole kainet mõistust, et aru saada, mis on kõlbeline ja kõlvatu, ja ta on kaotanud häbitunde, ei aita ükski asi ja selle raamatu lugemise võib siinkohal katki jätta – pole mõtet aega raisata. Kui pole häbi teha sigadusi või jätta tegemata seda, mida peab tegema, on inimese moraalne kompass korrast ära ja õppimise ning süsteemi hoomamise tõttu võib ta saavutada võime teha rumalusi senisest veel paremini ning muutuda oma kaaslastele ja ühiskonnale ohtlikuks.

Ühiskonna põhiliseks regulatsioonimehhanismiks on moraal – hinnanguliselt 60% inimeste käitumisest sõltub moraalinormidest.

Leebeks näiteks kõlbelise ja kõlvatu käitumise kohta peaks sobima põlluharija, kes pritsib põllule mürki siis, kui seda ei tohi teha, ja põhjustab ümbruskonna mesilaste hukkumise. Juriidiliselt võib asi olla kuidas tahes, aga kui sellise teo pärast häbi ei ole, siis ka seadustest abi pole. Seadused ei asenda kõlbeliste arusaamade süsteemi.

Iga inimese käitumist ja ka ühiskonnaelu reguleerib põhiliselt moraal – hinnanguliselt 60% inimeste käitumisest sõltub südametunnistusest – moraalinormide tundmisest ja austamisest. Moraali asendada ei saa. Kui moraal ei toimi, siis läheb ühiskonnas nässu kõik – nii organisatsioonid ja institutsioonid kui ka kogukonnad, perekonnad ja kõik muu.

Iga inimene on erinev, igaühel on oma:

  • arusaamad ja tõekspidamised, maailmapilt ja -vaade;
  • sünnipärased eeldused, temperament ja iseloom;
  • hoiakud ja suhtumised;
  • ootused ja hinnangud;
  • sihid ja eesmärgid;
  • huvid ja tahe;
  • väärtused ja normid;
  • müüdid ja tabud;
  • usk, lootus ja armastus;•
  • unistused, kiusatused ja voorused;
  • kahtlused-kõhklused, himud ja hirmud.

Sotsiaalne kontroll, mida teostavad inimesed üksteise suhtes, reguleerib umbes kolmandikku inimeste käitumisest juhul, kui nad üksteist tunnevad, üksteist austavad ja üksteisega arvestavad. Inimesed tahavad enese kohta hästi arvata, aga kuna enesehinnang saadakse läbi teiste inimeste silmade, püütakse õigustada teiste ootusi. Kui inimesed üksteist ei tunne ja ei austa, siis sotsiaalne kontroll ei toimi. Kui sotsiaalne kontroll on ühiskonna- või kultuurinormidega vastuolus, võib juhtuda, et korrarikkumine kujuneb normiks.

Administratiivsed vahendid – seadused ja määrused, igat liiki keelud, käsud ja karistused, andku neid kes tahes, olgu politseinikud, inspektorid või muud ametnikud ja ametiasutused, reguleerivad umbes kümnendikku inimkäitumisest.

Iga inimese tegevus kulgeb üheaegselt:

  • nii formaalsetes kui ka mitteformaalsetes süsteemides;
  • nii kultuuri- kui ka ühiskonnaseostes;
  • nii kogukonna- kui ka perekonnaseostes.

Administratiivne kontroll ei taga normatiivset käitumist. Võib olla päris kindel, et kui panna politseinik kas või iga nurga ja põõsa taha, aga jätta kõlbeliste arusaamade süsteem ja sotsiaalne kontroll endiselt rakendamata, siis liikluskultuur ei parane. Tõenäoliselt ei vähene ei kiiruse ületamised ega purjuspäi rooli istumised.