Margaret Atwood uuest raamatust «Testamendid»: mina ei ütle lugejale, mida arvata

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Copy
Kanada kirjanik Margaret Atwood.
Kanada kirjanik Margaret Atwood. Foto: FACUNDO ARRIZABALAGA/EPA/Scanpix

Kirjastuselt Varrak ilmus Riina Jesmini tõlkes kauaoodatud Margaret Atwoodi teos «Testamendid», mis on järg tema 1985. aastal ilmunud düstoopilisele romaanile «Teenijanna lugu». Autor märkis väljaandele The Times intervjuud andes, et jätab teoses teadlikult palju lugejale endale tõlgendada, sest pole tema asi kellelegi oma arvamust peale suruda.

Nii nagu «Teenijanna lugu», otsib ka «Testamendid» tasakaalu jõulise jutuvestmine ning nii mineviku kui oleviku tumedate vihjete vahel. Kuigi lugeja saab Gileadi režiimi kohta järjeloost palju rohkem teada, jäävad ka paljud kerkinud küsimused vastuseta ja lugeja võib tühimikud täita enda oletustega. Just nii Atwood tahabki.

«Ma olen inimene, kes on diktatuuri vastu, ehk mäletate seda?» ütleb ta teravmeelselt. «Mina ei ütle lugejale, mida arvata.»

Esimese raamatu põhjal on tehtud nii edukaid filme kui telesarju ja meil kõigil tulevad «Teenijanna loole» mõeldes silme ette pikad punased kuued ning valged peakatted. Uues raamat on aga ererohelise kujundusega ja selle muutuse põhjenduseks on kirjanikul väga lihtne vastus: «Ma värvisin seda oma rasvakriitidega ja mõtlesin, et see näeks rohelisena parem välja.» Atwoodi selgitusel on kevadroheline ühtlasi ka lootuse värv.

Uue raamatu pealkiri «Testamendid» tuleb autori sõnul kolmest tõlgendusest ja võib tähendada neid kõiki – testamenti kui pärandust; Vana ja Uut Testamenti ning ka testamenti kui tunnistaja ülestunnistust. Ja kuigi paljud fännid on lootnud, et raamatus jätkab oma loo jutustamist Offred, siis Atwoodi sõnul oli temal juba kõik põhjalikult öeldud ning selle looga sai lõpp. Uues raamatus saavad sõna kolm naist, kusjuures üks neist on lugejale juba tuttav tegelane, Tädi Lydia.

Kas Tädi Lydia võib olla hoopis hea tegelane, jääb juba lugejale avastada. «Las Tädi Lydia räägib enda eest, ja otsusta selle põhjal,» annab Atwood lugejale võimaluse seda ise otsustada.

***

Margaret Atwood, «Testamendid».
Margaret Atwood, «Testamendid». Foto: Kirjastus Varrak

Margaret Atwood «Testamendid»

Kirjastus: Varrak

Ilmumisaasta: 2020

Toimetanud: Kirsti Sinissaar

Tõlkinud: Riina Jesmin

Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos «Teenijanna lugu» on moodne klassika. Romaani järjega «Testamendid», mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni.

Rohkem kui viisteist aastat pärast «Teenijanna loos» kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust.

Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu.

«Testamentides» näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb.

Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda «Teenijanna loo» järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles