L, 19.09.2020

Ülo Vooglaid: põlvkondade nõrk side võib põhjustada kultuurikatkestuse

Ülo Vooglaid.

FOTO: Erakogu

Ülo Vooglaiu raamat «Elanikust kodanikuks» annab edasi autori käsitluse inimesest ja ühiskonnast. Raamat algab inimesest ja inimese elust, seejärel leiavad käsitlust keskkond, ühiskond ja kultuur, siis suhtlemine, haridus, töö, juhtimine, tegevus- ja tunnetussüsteem. Siit leiad katkendi raamatust «Elanikust kodanikuks», kus autor arutab, mis on olulised aspektid, mida kodanikuks saamisel silmas pidada.

Iga inimene peaks pürgima kodanikuks

Selles raamatus võib tihti leida sõnu «peab», «tuleb», «ei tohi». Ei maksa arvata, et autor tahab kedagi millekski käskida ja midagi keelata. Mingeid käsulaudu siin ei ole. Vastupidi! Lugeja on kutsutud otsima ja avastama üldise kõrval erilist ja üksikut, leidma uusi vaatenurki, koostama mudeleid nii staatikas kui dünaamikas ja avastama konkreetseid erisusi, mis võivad olla alati kordumatud ja järelikult ka ettearvamatud.

Ülo Vooglaid, «Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale».

FOTO: Raamat

Teiselt poolt tuleb endale tunnistada: kuna Eesti on (peaks olema!) teadmistepõhine ühiskond, on igal elanikul moraalne kohustus pürgida kodanikuks ja püsida kodanikuna, kes orienteerub, osaleb arutlustes ja otsustamises ja saab aru, et ainult nii saab ta põhimõtteliselt osaleda ka vastutamises kõige selle eest, mis riigis ja riigi kõigis alasüsteemides toimub. Nii et teatud mõttes tuleneb see «peab» ja «tuleb» kodanikukohustusest.

Keel on oluline

Selle raamatu üks lisaeesmärke, mida lugeja loodetavasti õige pea märkab, on rõhutada keele tähtsust. Kahjuks on Eestis enam-vähem ühtlaselt sassis paljud mõisted: andmed ja info, side ja seosed, siht ja eesmärk, edasiside ja tagasiside, süsteemsus ja komplekssus, otsustamine ja otsuste vastuvõtmine, täitmine jne. Jälle saab öelda, et need, kes tahavad (kes peavad endale vajalikuks) tegutseda nõudliku kodanikuna, peaksid hoolitsema arutlustes vajalike mõistete korrektse omandamise eest – nii luuakse endale ja teistele edasisteks arutlusteks ühine terminoloogiline ja kontseptuaalne alus. Kui keel on sassis, pole võimalik üksteisest aru saada ja rahval ei ole võimalik kodanikkonnana käituda.

Eri moodi arusaamist on Eestis pea igal sammul. Kui uuringuid ei ole, hakatakse pidama arvamusi teadmisteks ja uuringuid tarbetuks. Kui side on süsteemitu ja andmete usaldatavus pole enam oluline, kaotab ka haridus tähenduse ja hariduseks hakatakse nimetama seda, mida lasteaias ja koolis tehakse ning lastele lasteaias ja koolis «antakse». Põlvkondade nõrk side võib põhjustada kultuurikatkestuse.

Mida teha? Kas teha nägu, et pole häda midagi, seletada, et teistel on mujal olukord veel hullem, ja lasta endiselt edasi? Või hoopis teadvustada, et kui emakeel jääb nii unarusse, et ei kuulu enam kultuurkeelte hulka, kaob ka iseolemise võime? Võimalik, et oleks vaja võtta resoluutseid meetmeid, et mis tahes ettekäändel ülikoolides, ametiasutustes ja mujal peetav keelerünne peatada.

Mõelgem, miks Eestis on dialoog lakanud ja mida saaks meist igaüks teha, et elanikkond naaseks elavatesse otsingutesse.