USA teadlane avaldas raamatu, mis räägib karjäärist, perest ja vaimsest tervisest

Pilt on illustreeriv.

FOTO: pexels.com

Raamatublogija Mariann Vendelin luges aprillis ilmunud, Hope Jahrenu uut teost «Laboritüdruk,» mis Vendelini sõnul «püüdis muidugi mu tähelepanu oma pealkirjaga».

Keegi, vabandust, et ei mäleta, kes, kirjutas ka veel mulle Instagramis, et pean seda lugema, sest see olen ju mina. Ma küll päris puusid ei uuri ja sellise keemiaga ei tegele, nagu Jahren, aga mõni samastumismoment oli ikka lugedes küll.

Hope Jahren «Laboritüdruk».

FOTO: Kirjastus Varrak

1969 - tänapäev, Minnesota, California, Georgia, Norra, Hawaii. Hope Jahren sai teaduspisiku juba õige pisikesena.

Ta kasvas üles ühes Minnesota maakolkas ning veetis väikese tüdrukuna palju aega ülikooli laboris, kus tema isa töötas. Suureks sirgudes suundub ta õppima ülikooli, unistuseks omaenda labor. See ei ole lihtne tee ning tal on vaja end pidevalt tõestada.

Jahren tegeleb uudishimuteadusega,  ühendades bioloogia ja geoloogia ning tehes ürgsete taimede keemilise koostise abil igasuguseid järeldusi keskkonnatingimuste kohta, mis valitsesid planeedil tuhandeid aastaid tagasi. Professoriks saamine on alles pool võitu, sest raha ei ole kunagi piisavalt ja töö ei saa kunagi otsa. Naisele on suurimaks toeks Bill, kes naisele tegusa doktorandina silma jäi ning kellest tema assistent ja sõber sai.

Üllatusin väga positiivselt, kui põnev lugemine «Laboritüdruk» oli. See on lugu, kuidas ühest tüdrukust sirgub edukas ja tunnustatud teadlane. Raamatus on nii võidukaid, naljakaid kui ka raskeid hetki. Jahren kirjutab ausalt, ilustamata pikkadest tööpäevadest, ebaõnnestumistest, vaimuhaiguse põdemisest.

Kõige rohkem kumas tekstist läbi tema pühendumus ja armastus oma töö vastu. Lugedes tema rõõmust oma avastuste üle, läksid mulgi silmad särama. Raamat kulgeb mõnusalt laisal sammul sörkides, puudutades erinevaid hetki autori elus, kuid kuskile pikemalt peatuma ei jää ja kiirustamise tunnet ka ei teki.

Fookus on sügavalt tööl ja teadusel, suurema osa oma eraelust jätab autor enda teada. Küll on juttu armastusest ja emaks saamisest. Viimane on küll kahtlemata väga oluline osa autori elust, kuid ei haakunud minu jaoks ülejäänud raamatuga kõige paremini. Ka üks vaimuhaigusele pühendatud peatükk oli muu sisuga vastuolus, see tuli nii äkki ja oli nii segane, et pidin seda kaks korda lugema, enne kui aru sain, mida autor öelda tahab.

Mulle meeldis väga lugeda Jahreni teekonnast - plikapõlvest, esimestest laborikogemustest, seiklustest välitöödel. Veel enam vaimustas mind info, mida ta oma teadustöö kohta jagas. Kuigi naine on tippteadlane, suudab ta oma avastustest rääkida väga lihtsalt ja kergesti mõistetavalt.

Tema  kirjakeel oli väga kaasahaarav ja nauditav, üldse mitte kuiv ega ülearu teaduslik. Mitme fakti puhul imestasin, kuidas ma seda küll varem ei teadnud. Näiteks seda, kuidas seemned võivad aastaid mullas oodata, millal saabub sobiv hetk kasvama hakata. Infokillud, mida Jahren nagu möödaminnes jagab, tekitasid igatahes taimede ees aukartust ja suuremat huvi antud valdkonna vastu.

Nii palju on asju, mida me nende kohta veel ei tea ja nii vähe on inimesi, keda see piisavalt huvitab, et seda uurida.

Seda teavad muidugi paljud, et puudel on aastaringid, mille abil saab informatsiooni möödunud aastate kohta. Taimed jagavad muudki infot, kui ainult osata küsida. Hope Jahren oskab küsida tuhandete aastate taguse perioodi kohta. Seda oli nii lummav lugeda, kuidas ta fossiilidelt keskkonna kohta andmeid välja meelitas.

Anne Hope Jahren on 1969. aastal sündinud ameerika teadlane, geobioloog, kes on tuntud stabiilsete isotoopidega fossiilide analüüsimise poolest. Naine on võitnud mitmeid mainekaid teadusauhindu. Ta on pärit Austinist Minnesota osariigis. Oma doktorikraadi sai Jahren 1996. aastal California ülikoolis. «Laboritüdruk» on naise memuaar tema elust ja tööst. 

«Laboritüdruk» on raamat, peale mille lugemist ei vaata ma enam kunagi taimi sama pilguga. Nad on väga keerukad, me ei tea sugugi, kuidas nad toimivad, aga tänu Hope Jahreni sugustele teadlastele suudame taimedelt hankida infot tuhandete aastate taguse aja kohta. Nautisin väga autori kirjakeelt, mis ei ole üldse kuiv ega ülearu teaduslik.

Mälestused, mida Jahren on otsustanud jagada, moodustavad mõnusa terviku. On naljakaid seiku, on väga raskeid aegu. Mulle väga meeldis ja soovitan sul ka lugeda, eriti kui sind huvitab, kuidas saadakse teadlaseks!

Apollo e-poe link raamatule SIIN.