MERIT RAJU ⟩ Kui sul on teada oma tegevuste tuum, saab unistused ellu viia ka ilma töökohata

Merit Raju.

FOTO: RUUDU RAHUMARU

Merit Raju kirjutatud «Sõltumatu naine» on ehe ja aus raamat, mis räägib sellest, kuidas saada sõltumatuks naiseks. «Alguses emotsionaalselt ja pisitasa ning üha enam materiaalselt ka,» avaldab Raju sõltumatuks saamise saladuse.

Siit leiad katkendi raamatust «Sõltumatu naine,» mis aitab sul mõelda, mis on sinu sügavam kutsumus. «Oma kutsumuse juurt saab igasse oma tegemisse puistata: kui sul on teada oma tegevuste tuum, suurem mõte, saab seda ellu viia isegi siis, kui sul pole töökohta või visiitkaarti või säravaid tiitleid,» kirjutab Merit.

Merit Raju «Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni».

FOTO: Kirjastus Lihtne OÜ

Mis on sinu olemise ja tegutsemise tuum?

«Ja millega sina tegeled?» küsin ma vahel inimestelt, kes seisavad mõnel sündmusel minu lähedal mu tuttavate kõrval. Justkui osaleme ühises vestluses, aga ma ei tea nende inimeste kohta veel midagi. See, millega inimene tegeleb, annab mulle mingit aimu.

Hoopis parem küsimus – aga mitte seltskondlikuks ajaviitevestluseks, vaid pigem eraldi harjutusena üksi või kellegagi kahekesi – on aga: «Mida sa päriselt teed?» See on väga hea küsimus, eriti kui lähemalt vaadata.

Eelmise aasta Joogafestivali peaesineja Justin Michael Williams kutsus oma töötoas mind näidisvestluseks lavale. «What do you really do?» – «Mida sa päriselt teed?» küsis ta iga sõna aeglusega rõhutades.

Märkasin tema ilmekalt puurivaid pruune silmi. Ja kohe ütles ta teistelegi, et kellegagi seda ülesannet paaris tehes on väga tähtis otse silma vaadata. Huuh! Kakssada inimest vaatab ... Millega ma siis õigupoolest siin tegelen? ... Ma korraldasin selle festivali, kuhu nad kõik olid tulnud. Et mida ma siis tegelikult ikkagi n-ö päeva lõpuks teen, kui ma näiteks teen seda festivali.

Vahel ma mõtlen, et elan endiselt nagu laps. Kui ma olin väike, oli mul sõbrannaga Puuriida teater. Enne ja pärast teatrit sai uudistada maiustuste ja ravimtaimede laadal. See teater koos laadaga andis mulle mingis mõttes sama tunde nagu nüüdne Joogafestival.

Mu mahukad päevikud, kirjavahetused ja nõiafilmide stsenaariumid on nüüd saanud mu raamatuteks. Ravimtaimede igakülgne tundmine on kujunenud minu tervisehuviks ja looduslikumate tervise toetamise viiside eelistuseks. Ja lapsepõlveaegne planeerimine, mil igal päeval oli hüüdnimi, näiteks reede oli kadunud asjade otsimise päev, on traagelniit, mis kõiki mu arvukaid projekte koos hoiab.

Tehniliselt. Vaimselt hoiab kõike koos selge missioon. Ja jalutuskäigud looduses. Siirad suhted. Meditatsioon. Lihtsad naudingud. Tänulikkus.

Ah jaa, mida ma siis õigupoolest teen? «Armastan,» vastan Justinile. Tuli lihtsalt selline vastus, kui mõtlesin, mida inimestega jagan. «Mida sa päriselt teed?» küsib ta uuesti. «Jagan,» täpsustan armastamise osa. «Mida sa päriselt teed?» läheb mõtteharjutus edasi. «Inspireerin.» Mhmh, hakkan ise rahule jääma, lähemale jõudma sellele, mida ma oma arust tegelikult teen. «Mida sa päriselt teed?» vaatab ta mulle soojalt, aga teraselt silma.

Paus. Paus. Justin kommenteerib, et pärast kolmandat või neljandat küsimust läheb vastamine raskemaks. Nii see on. «Aitan inimestel elada täisväärtuslikumat elu!» pahvatan. «Mida sa päriselt teed?» näen tema silmis kergendust, seda, et ta on saanud minust kätte selle, mida ta otsis.

«Teen inimesi õnnelikuks!» purskub minust kerguse ja naeruga. Heh, kõlab klišeena, aga lõpuks on see tõesti see, miks ma teen kõike, mida teen. Mille nimel ma oma ettevõtmisi teen.

Ja mina teen küll palju projekte kodust väljapoole, aga tegelikult, kui teada enda tegemiste tuuma, siis ka koduse emana saaksin seda teha (ja teengi). Inimesi oma lähiringis õnnelikuks. Ja tegelikult on minu projektid paljuski ka energiavahetus. Pole nii, et ainult mina püüan kedagi õnnelikuks teha. Ma jagan ja saan samal ajal. Näiteks kui alustasin Hingele Pai ajakirja väljaandmist, oli mu laps alles nelja-aastane ja ma ei saanud õhtuti kodust välja enesearenguseminaridele minna.

See oli panustamise, andmise aeg, aga selles oli ka saamist. Nii sai ajakiri, ja näiteks eriti investeerimiskolumn, ka mu enda õppematerjaliks. Iga kolumni vahel oli kolm kuud seedimiseks ja praktiseerimiseks. Ja sellest sai minu teekond. Ja nagu näha: nüüd ma kirjutasin ise raamatu investeerimisest! Kõik saab kusagilt alguse ja pole kindlat retsepti, kuidas see just juhtuma peab ning kes mida annab ja mida saab.

Palgatööl olen saanud palka, aga lisaks ka kogemusi, eneseusaldust, teadmisi ja kontakte, mida on läinud vaja ka hiljem, kui tegutsen omal käel. Ja vahel on vaja tohutult usaldust. Ma tunnen, et tuleb ülipõnev aasta. Mu tegemiste tuum jääb samaks, aga ma muudan formaati. Mu paberajakiri muutub taskuhäälinguks ja veebisaidiks, raamatuteks, konverentsideks ja e-kursusteks.

See kõik teenib sama tuuma, eesmärki, missiooni, kirge, kutsumust. Aga see on väga suur muutus ja mugavustsoonist taas välja murdmine ning siin toetab mind oma kutsumuse, selle tegemiste tuuma teadmine.

Iseenda olemise ja tegemiste tuuma, oma kutsumuse teadmine annab rahuldustunde ja tähendusrikkuse ning võtab ära vajaduse midagi iseendale või kellelegi tõestada, midagi karta või häbeneda.

Aga mida sina päriselt teed?

See ongi sinu kutsumus. Sinu tegemiste tuum: mida sina tunned, et tõesti tahad edasi anda kõiges, mida teed. Ja sinu sügavam kutsumus teenib automaatselt ka teisi. Oma kutsumuse juurt saab igasse oma tegemisse puistata: kui sul on teada oma tegevuste tuum, suurem mõte, saab seda ellu viia isegi siis, kui sul pole töökohta või visiitkaarti või säravaid tiitleid.

Apollo e-poe link raamatule SIIN.