Ülo Vooglaid: Kodanikuks ei sünnita, vaid kasvatakse

Kodanikul vaja kujuneda asjatundjaks

«Elanikust kodanikuks» koosneb 13 peatükist. Esimeses peatükis, nimega Inimene, on põgus ülevaade inimesest ja inimese, eeskätt enda, nägemiseks vajalikest vaatepunktidest. Käsitletud on inimest kui indiviidi, kui isiksust ja subjekti, kui rollide kogumit jms. Vaadeldakse, miks oleks kodanikul vaja kujuneda asjatundjaks ja olla inimlik. Põhjendatakse teesi, et kodanikuks ei sünnita, vaid kasvatakse.

Teises peatükis, nimega Elu, käsitatakse inimest ühiskonnaseostes. Bioloogilises mõttes on inimese elu sünni ja surma vaheline olek, aga sotsiaalses mõttes on võimalik elada paralleelselt mitut elu või isegi lõpetada üks elu ära ja alustada uut. Kõne all on elulaad ja stiil, rütm ja pinge, elukvaliteet jms.

Kolmandast peatükist, nimega Keskkond, saab lugeja ülevaate sellest, millest koosneb meie keskkond, milline on keskkonna struktuur ja tähendus, mis on lisaks looduskeskkonnale. Erilist tähelepanu on pööratud sotsiaalsele keskkonnale kui paljude pingete ja rõõmude allikale. Vaatluse all on ka võõrdumine ja võõrandumine ning nende tegurid. Tehtud on katse käsitada psüühilist keskkonda kui situatsiooni.

Oleme kõik kultuuri esindajad

Neljandas, nimega Ühiskond ja viiendas peatükis nimega Kultuur vaadeldakse inimest ühiskonna- ja kultuuriseostes. Me kõik oleme üheaegselt nii ühiskonna liikmed kui ka kultuuri esindajad, ent samas ka mitme kogukonna ning oma perekonna liikmed ja esindajad.

Kuues peatükk, nimega Suhtlemine, käsitleb inimsuhteid ja seoseid, mis on kujunenud tähendust omavate märkide ja sümbolite abil ning tegevuses. Vaadeldakse kommunikatsiooni ja interaktsiooni ühtsust, eeldusi, toimeid ja tulemusi.

Seitsmendas, nimega Tegevussüsteem ja kaheksandas peatükis nimega Tunnetussüsteem, antakse ülevaade mõttemudelite ehk teooriate kujundamisest ja tunnetuse ning muu tegutsemise printsiipidest ja vahenditest, teisisõnu metodoloogiast ja metoodikast. Põhjalikumalt peatutakse teaduslikul tunnetusel.

Haridus ja tööelu

Üheksandas peatükis, nimega Haridus on käsitatud teadmise, oskamise ja arusaamise ühtsust, harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsust, haridussüsteemi, nähtuna mitmest erinevast vaatepunktist. Rõhutatud on, et primaarne on kasvatus ning et subjekti areng on mitte õppimise-õpetamise, vaid loomingu funktsioon. Haridusotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel, sealhulgas ka koolil ehk koolivõrgul.

Kümnendas peatükis, nimega Töö saab ülevaate produktiivse teostuse eeldustest ja alustest. Käsitatakse töö sisu ja vormi, tööks vajalikke ressursse ja tingimusi. Töö tähenduse ja tähtsuse kõrval on käsitatud töörütmi ja -pinget, töösuhteid, töökultuuri, aga ka töötulemuse, töötasu ja muu kompensatsiooni seoseid.

Üheteistkümnendas peatükis, nimega Juhtimine, vaadeldakse otsustamise ja iseregulatsiooni eeldusi, otsuse kvaliteeti, otsuse vastuvõtmist, täitmist ja tulemuste hindamist. Juhtimise objektina käsitatakse protsessi. Näidatakse, miks on väga oluline fikseerida põhiprotsess ja korraldada nii, et teretulnud oleksid vaid need abi-, täiend-, kõrval- ja sundprotsessid, mis soodustavad põhiprotsessi kulgemist. Põhjalikumalt on üritatud avada juhi kui õpetaja isiksus ja tegevus.

Kaheteistkümnendas peatükis, nimega Koostöö, vaadeldakse vastastikuses aktiivsuses kujuneva tööjaotuse ning sellest sõltuva professionaliseerumise ja sünergia tekke eeldusi. Detailsemalt on juttu bürokraatiast ja demagoogiast, mis takistavad koostööd ja võivad põhjustada laostumise.

Kolmeteistkümnendas peatükis, nimega Mured, on vaatluse all mõned Eesti ühiskonnas eksistentsiaalsete küsimustena päevakorral olevad vastuolud kui probleemid, eeskätt vaesus ja sündivus.

Apollo e-poe link raamatule SIIN.