L, 19.09.2020

ÜLO VOOGLAID ⟩ «Õppides koguneb teadmisi. Selgeks saab mõteldes ja mõtestades!»

Ülo Vooglaid.

FOTO: Apollo Raamatupood

​«Elanikust kodanikuks» raamatu kaante vahele on koondatud Ülo Vooglaiu käsitlus inimesest ja ühiskonnast. Teisalt peegeldab see ka autorit ennast, tema maailmavaadet, leppimatust rumaluse ja harimatusega. Tegemist on teosega, mille autor peab rahuldavaks vaid süsteemset inimesekeskset elukäsitlust.

Riik peaks tagama rahvuse ja kultuuri säilimise

«See raamat on inimesest ja mõeldud Eesti elanikele, kes tahavad olla kodanikud ja sisuliselt osaleda oma riigi hoidmises ja täiustamises. Meil kõigil on vaja teritada pilku, et märgata, mis on riigis juba hästi ning mida peaksime hoidma ja kaitsma. Märgata on vaja ka seda, mis veel väga hästi ei ole, mida oleks vaja täiustada, lisada ja millest oleks vaja vabaneda. Maailm muutub ja meil kõigil on vaja mõelda, mis soodustab ja mis raskendab elu ja elamist nii maal kui ka linnas,» selgitab autor Ülo Vooglaid.

Eesti Vabariik peab Ülo Vooglaiu sõnul tagama Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. «Järelikult saab pidada rahuldavaks vaid sellist riiki, mis loob ja kaitseb iseolemise eeldusi. Selleks on tõepoolest vaja kõikumatut usku ja vankumatut tahet – visalt ja järjekindlalt on vaja kindlustada riiki ja ühiskonda, isiksust ja perekonda ning hoida kõiki kodanikuks kujunemise ja kodanikuna tegutsemise eeldusi,» kirjutab ta oma raamatus «Elanikust kodanikuks». «Valitsus ei saa hoida ei ühiskonda ega kultuuri; hoida saab rahvas, kui valitsus ja Riigikogu seda soodustavad ehk ei takista ega kahjusta».

«Meie riik, mis on loodud ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Kõik, mis on vale ja valelik, ebaõiglane ja ahistav, peaks olema Eestis sallimatu. Seetõttu ei sobi toetada ka erakondi, mis valimiskampaania ajal lubavad üht ja võimule pääsemisel teevad risti vastupidist,» selgitab Ülo Vooglaid, et ei peaks sallitama petuskeemidega ametisse sokutamist ja rahva enamuse tahte eiramist.

Vajalik on uurida ja tunda kodu ja kodumaad, inimsuhteid, suhtlemist ja keskkonda

Põhiseadus ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Riik, rahvas, kõrgeim võim, selle kandmine ja vastutus, mis kaasneb võimuga, ei ole Vooglaiu sõnul mingid tühjad ja mõttetud sõnad, vaid on igale kodanikule olulised mõisted. Paraku on üsna vähe võimalusi süvenemiseks nende mõistete sisusse ja seostesse.

«Kodanikul oleks vaja kasutada neid ja teisi ühiskonnas ja kultuuris orienteerumiseks vajalikke sõnu mõistetena, millel on kindel ja selge tähendus. Kui igaüks saab nendest sõnadest ja nende sõnade seostest aru omamoodi, pole arutlused juba seetõttu võimalikud, et ei saada üksteisest aru. Õppeks ja süvenemiseks on vaja mudeleid,» selgitab ta.

Meditsiinis, bioloogias, ka õigusteaduses tuleb terminid rahuldava täpsuse saavutamiseks omandada ka ladina keeles. Diplomini jõudmiseks tuleb sooritada hulk eksameid, kus peab tõestama, et kõik mingis valdkonnas orienteerumiseks vajalikud mõisted ja nende seosed on süsteemina omandatud. Ühiskonna üle arutamiseks pole midagi sellist ette nähtud; petuskeemide varal võimu juurde jõudnud isikud ei taha kuuldagi vajadusest midagi selgeks õppida. «Siin raamatus selgitame, miks oleks vaja uurida ja tunda kodu ja kodumaad, inimsuhteid, suhtlemist ja keskkonda,» selgitab autor.

Edasi viib Vooglaiu sõnul mitte õppimine, vaid inimeste arukus, töökus, visadus, mõtlemise ja tegutsemise süsteemsus. Seejuures tuleb meeles pidada, et ükski kodanik ega rahvas ei või rajada oma lootust ja tulevikku mingile abile. Ühiskonnas saab olla abiks ainult see, mis võimaldab kujuneda iseseisvamaks. Kui koostöö kasvab üle nn abistamiseks, võib juhtuda, et abist kujuneb ohtlik süvenev sõltuvus ja veel ohtlikum hoolimatus. Abi varal elama harjunud inimestele paistab, et abi on igal juhul ja alati vähe ning õppida ja oma peaga mõelda pole mingit mõtet.

Abistamine võib tekitada õpitud abitust

«Ka vaesumise üks peamisi põhjuseid, olgu siin või Aafrikas, on nn abi. Abistamine võib tekitada õpitud abitust, mille ekstreemseim tagajärg võib olla omariiklusest ilma jäämine,» kirjutab Vooglaid oma raamatus. «Rikkamaks saab see, kes tahab ja suudab ennast ja keskkonda adekvaatselt tunnetada, kes suudab luua ja elada iseseisvalt ning koostöös, kes suudab olla küllalt nõudlik ja helde ning tahab püsida elukestvas õppes.»

Igasugune õpe, mis ei ole rahuldava süsteemsusega, saab kujundada Vooglaiu sõnul vaid muljet. Iseseisvamaks saab kujuneda sellise õppega, mille tulemuseks on valmidus mõelda, analüüsida ja sünteesida, modelleerida ja ekstrapoleerida, otsustada ja teostada oma otsuseid, olla kestvalt produktiivses koostöös.

«Tasub silmas pidada, et õppida saab vaid targemaks saamise mõningaid eeldusi: eeskätt mõisteid (mõtlemise materjal), mõttekonstruktsioone (teooriad), tegutsemise põhimõtteid (metodoloogia), tööriistu (meetodid), millega tegutseda, aga ka kõlbelisi arusaamu (moraal ja filosoofiline õpetus moraalist – eetika), aateid ja ideaale, voorusi ja maailmavaadet ning arusaama sellest, mis on ilus ja inetu nii esteetilises ku«Õppides koguneb teadmisi. Selgeks saab mõteldes ja mõtestades!»i ka eetilises mõttes,» kirjutab ta.

«Õppides koguneb teadmisi. Selgeks saab mõteldes ja mõtestades!» on Vooglaid kindel, et targemaks saab vaid see, kes on küllalt kriitiline, täpne, järjekindel, iseseisev ja vaba.

«Selleks, et Eesti saaks kesta läbi aegade, on vaja saavutada mõtlemisvõime, tänu millele suudaks iga elanik vahet teha, mis on vajalik ja mõistlik ning mis on tarbetu ja ohtlik. Vaja on võimekust vahet teha, kes on kes ja mis on mis. Seda tuleb silmas pidada ka igasugustel valimistel. Oma häält ei tohi anda ükskõik kellele. Hääle võib anda üksnes sellele, kes seda väärib, kes on aus, õiglane, asjatundlik ja oma rahvale ustav,» arvab Vooglaid.

Siinsete arutluste lähtekohaks on vastutus, täpsemalt kodanikuvastutus

«Vastutustunne kujuneb läbi otsustamise. Sellest raamatust võib leida üht-teist, et jõuda aduma, millistel eeldustel on otsustamises osalemine tegelikult võimalik, millistel puhkudel kujuneb otsustamise asemel otsustamismäng ja mis võib kaasneda otsustamismängudega. Ühiskonnas võib otsustamismängudes osalemine viia võõrdumiseni, võõrdumine võõrandumise ja rollikonfliktini, kus ühed enam ei taha ja teised enam ei saa vanaviisi elada,» kirjutab Vooglaid raamatus «Elanikust kodanikuks».

«Raamat, mida lugeja käes hoiab, on kirjutatud selleks, et veidigi aidata kaasa orienteerumisele ühiskonnas kui süsteemis,» tutvustab autor. «Raamat ei paku konkreetseid lahendusi ega pretendeeri mingilgi tasemel absoluutseks tõeks. Siinsed käsitused võivad aga avardada kujutlust maailmast ja endast. Suurelt mõtlemiseks on vaja näha tervikut. Vaid see, kes oskab suurelt mõelda, suudab tegutseda küllalt konkreetselt ja tõhusalt.»

Vooglaiu sõnul on tähtis, et igaüks suudaks ise mõelda ja luua endale sobivaid lahendusi, tehes seda tänu ühiskonnale ja keskkonnale, ning teadvustades, et edasi viib koostöö. «Vaid nii saab elanikkond kujuneda oma riiki hoidvaks kodanikkonnaks ja tegutseda nii, nagu on kohane kõrgeima võimu kandjale,» kirjutab ta.