Napoleon Hill: vabadus või surm sõltub otsusest

Anthony Robbins, Brian Tracy, Jim Rohn ja paljud teised legendid on pidanud seda raamatut kõige mõjuvõimsamaks ja enda elu muutvaks teadmiste allikaks.

Vabadus või surm sõltub otsusest

Otsuste tegemiseks võib vaja minna julgust. Olulised otsused, mis olid tsivilisatsiooni aluseks, tähendasid suuri riske, mis võis sageli surma tähendada.

Oli teada, et Lincolni otsus kuulutada välja vabadusdeklaratsioon, mis andis vabaduse Ameerika tumedanahalistele, häälestab tema vastu tuhandeid sõpru ja poliitilisi poolehoidjaid. Ta teadis sedagi, et selle deklaratsiooni elluviimine tähendab tuhandete surma lahinguväljal. Lõpuks maksis see talle elu. See nõudis julgust.

Sokratese otsus juua pigem põhjani mürgikarikas, kui reeta oma tõekspidamisi, oli vapper tegu. See viis aega tuhat aastat edasi ja andis veel tollal sündimata inimestele mõtte- ja sõnavabaduse.

Otsustades lahku lüüa Unioonist ja minna üle lõunaosariikide poolele tegi kindral Robert E. Lee julge otsuse, sest ta teadis väga hästi, et see võib talle maksma minna elu, ja et selle eest maksavad oma eluga ka teised.

Aga aegade suurim otsus, mis puudutab Ameerika kodanikke, tehti Philadelphias 4. juunil 1776, kui viiskümmend kuus meest kirjutasid alla dokumendile, mis pidi tooma vabaduse kõigile ameeriklastele või nad kõik viiekümne kuuekesi võlla saatma.

Olete sellest kuulsast dokumendist kuulnud, aga ei pruugi olla näinud selles isiklikku õppetundi, mida see selgelt pakub.

Me kõik mäletame selle kaaluka otsuse langetamise kuupäeva, aga vähesed mõistavad, millist julgust see nõudis. Me mäletame ajalugu nii, nagu seda õpetati, mäletame kuupäevi ja nende meeste nimesid, kes võitlesid; mäletame Valley Forge’i, Yorktowni ja George Washingtoni ja lord Cornwallist. Aga me ei tea õieti midagi nende nimede, kuupäevade ja kohtade taga olnud tegelikest jõududest. Veel vähem teame immateriaalsest jõust, mis tagas meile vabaduse enne seda, kui Washingtoni väed Yorktowni jõudsid.

Me loeme iseseisvussõja ajalugu ja kujutleme ekslikult, et George Washington oli Ameerika riigi Isa, et tema tõi vabaduse, samas kui tõsi on see, et Washington tuli mängu alles hiljem, lord Carnwallis alistus tükk aega enne seda, kui Washingtoni väed saavutasid võidu. See ei ole mõeldud röövima Washingtonilt kuulsust, mille ta kõigiti ära teenis.

Pigem on eesmärgiks pöörata suuremat tähelepanu üllatavale jõule, mis oli tema võidu tegelik põhjus. On lausa traagiline, et ajalookirjutajad on täielikult jätnud mainimata selle vastupandamatu jõu, mis sünnitas vaba rahva, kelle osaks sai rajada sõltumatuse uus standard kõikidele maailma rahvastele. Ma nimetan seda traagikaks, sest tegemist on sama jõuga, mida peab kasutama iga inimene, kes ületab eluraskusi ja võtab elult, mis talle kuulub.

Vaadakem lühidalt, kuidas see jõud sündis, Lugu sai alguse 5. märtsil 1770 Bostonis aset leidnud intsidendist. Briti sõdurid patrullisid tänavatel, hirmutades elanikke avalikult oma kohalolekuga. Kolonistid panid pahaks, et nende hulgas käivad relvastatud isikud. Nad väljendasid oma rahulolematust avalikult, külvates sõdureid üle kivi- ja sõimurahega, kuni komandör andis käsu: «Täägid valmis! Rünnakule!»

Puhkes lahing. See lõppes paljude surnute ja vigastatutega. Juhtum äratas säärast nördimust, et kohalikest väljapaistvatest kolonistidest koosnev assamblee kutsus kokku koosoleku, et otsustada, mida järgmiseks ette võtta. Selle assamblee liikmete hulgas olid John Hancock ja Samuel Adams – ärgu neid unustatagu! Nad võtsid julgelt sõna ja kuulutasid, et kõik briti sõdurid tuleb Bostonist lahkuma sundida.

Jätke meelde, see on kahe mehe peas küpsenud otsus, mida võib õigusega nimetada vabaduse alguseks, mida Ameerika Ühendriikides praegu nauditakse. Pidage meeles sedagi, et nende kahe mehe otsus nõudis usku ja vaprust, sest see oli ohtlik.

Enne vaheajale minekut tehti Samuel Adamsile ülesandeks minna provintsi kuberneri Hutchinsoni juurde ja nõuda Briti vägede väljaviimist. Palvet võeti kuulda, väed viidi Bostonist välja, aga sellega intsident veel ei lõppenud. See oli tekitanud olukorra, mis oli määratud muutma tsivilisatsiooni suundumust. Kas pole kummaline, kuidas suured muudatused, nagu Ameerika revolutsioon ja maailmasõda, saavad sageli alguse näiliselt ebaolulistest olukordadest? Samuti on huvitav täheldada, et need olulised muutused algavad tavaliselt suhteliselt väikese hulga inimeste kindlatest otsustest.

Vähesed teavad Ameerika ajalugu nii hästi, et mõista, et selle riigi tegelikud Isad olid John Hancock, Samuel Adams ja Richard Henry Lee (Virginia provintsist).

Richard Henry Leest kujunes selles loos oluline tegelane, kuna ta suhtles kirja teel tihedasti Samuel Adamsiga, vahetades mõtteid oma provintsi elanike heaolu puudutavate hirmude ja lootuste suhtes. Sellest tekkis Adamsil mõte, et vastastikune kirjavahetus kolmeteistkümne koloonia vahel võiks aidata koordineerida hädavajalikke jõupingutusi probleemide lahendamisel. Kaks aastat pärast Bostonis sõduritega toimunud kokkupõrget (märtsis 1772) esitas Adams assamblee ettepaneku luua kolooniates korrespondentsnõukogu, millel oleksid kõikides kolooniates määratud korrespondendid, et «teha sõbralikku koostööd Briti Ameerika kolooniate hüvanguks».

Pange tähele! Nii sai alguse organisatsioon, mis teile ja mulle vabaduse tõi. Ajutrust oligi moodustatud. Sellesse kuulusid Adams, Lee ja Hancock.

Korrespondentnõukogu sai moodustatud. Pange tähele, et see andis võimaluse suurendada Ajutrusti jõudu, lisades sellesse esindajaid kõikidest kolooniatest. See oli rahulolematute kolonistide esimene organiseeritud planeerimine.

Ühenduses on jõud! Kolooniate elanikud olid pidanud stiihilist võitlust Briti sõdurite vastu Bostoni ülestõusu sarnastes vahejuhtumites, kuid polnud sellega midagi saavutanud. Nad polnud oma kaebusi ühendanud. Enne seda, kui Adams, Hancock ja Lee liitusid, polnud ühtki gruppi, mis oleks ühendanud inimeste südame, mõistuse, hinge- ja ihujõud ja langetanud kindla otsuse lahendada lõplikult oma mured brittidega.