5 mõtlemapanevat katkendit Carlos Castaneda raamatust «Jutustused jõust»

Pilt on illustreeriv.

FOTO: Pexel.com

Šamanismi väärtuste järgi elav Tõnu Talimaa korraldab 17.-19. juulil festivali “Šamaanipäevad 2020” Arhailiste Traditsioonide Keskuses. Šamanismiga tutvuse tegemiseks tasub alustada Carlos Castaneda raamatute lugemisest. Talimaa soovitab lugeda raamatuid “Tee Ixtlani”, “Jutustused jõust”, “Sisemine tuli”, “Jõu teine ring”, “Kotka and” ja “Vaikuse jõud”.

Avaldame Castaneda raamatust „Jutustused jõust“ viis mõtlemapanevat katkendit.

  • Oleme kõik lapsena lugenud muinasjutte, mis meid jäägitult põnevusega haarasid ning nende reaalsus ei tekitanud kahtlusi. Lapsed ei imesta selle üle, kui nõiad valdavad nõiakunsti, loomad mõtlevad ning räägivad, metsades elavad metsahaldjad ja veekogudes vetevaimud. Täiskasvanuna on inimese maailmapildis kõik ära seletatud ning asjad asetatud oma kindlale kohale. Inimene on muutunud „targaks“ ja väidab, et muinasjutt on väljamõeldis. Tema jaoks on käegakatsutav elupool, milles pole saladusi. Muinasjutu sisu analüüsides leiame sealt aga siiski sügava allegoorilise tõe.
  • On olemas kolme liiki halbu harjumusi, millele me anname järele ebaharilike elujuhtumitega vastamisi sattudes. Esiteks, me võime eitada kõike juhtuvat või juhtunut ja tunda end, nagu poleks midagi aset leidnud. See on fanaatiku käitumisviis. Teiseks, me võime kõik omaks võtta nii, nagu see meile paistab ja tunda end, nagu teaksime, mis tegelikult aset leiab. See on vagatseja käitumisviis. Kolmandaks, me võime langeda nähtuse mõju alla, kuna me ei suuda seda kas tagasi lükata või täielikult omaks võtta. See on rumala käitumisviis. On olemas neljas, õige tee, sõjamehe tee. Sõjamees tegutseb nii, nagu poleks midagi kunagi aset leidnud, sest ta ei usu mitte millessegi ja siiski võtab kõike nõnda, nagu see esimesel pilgul näib. Ta võtab omaks tegelikult omaks võtmata ja lükkab tagasi ilma tegelikult tagasi lükkamata. Ta ei arva kunagi, et ta teab; samuti ei arva ta kunagi, et mitte midagi ei juhtunud. Ta tegutseb, otsekui valitseks ta olukorda isegi siis, kui tal tegelikult jalad värisevad hirmust.
  • Sõjamehe eneseusaldus ei ole mitte sama mis tavalise inimese eneseusaldus. Tavaline inimene otsib kindlust pealtvaatajate silmis ja nimetab seda eneseusalduseks. Sõjamees otsib laitmatust omaenda silmis ja nimetab seda alandlikkuseks. Tavaline inimene on seotud kaasinimeste, sõjamees ainult iseendaga. Nende kahe vahel on märkimisväärne erinevus. Enesekindlus tähendab millegi teadmist kindla peale, alandlikkus laitmatust oma tegudes ja tunnetes.
  • Kõik, mis me teeme, kõik, mis me oleme, tugineb meie isiklikule jõule. Kui meil on seda küllaldaselt, võib üks sõna muuta meie elu suunda. Aga kui meil ei ole küllaldaselt isiklikku jõudu, siis võidakse meile avaldada kõige suuremaid tarkusi ning see ei muuda midagi.
  • Ainult siis, kui armastada seda Maad lõppematu kirega, võib lohutada oma kurvastust. Sõjamees on alati rõõmus, sest tema armastus on muutumatu ning tema armastatu, Maa, embab teda ja annab talle uskumatuid kinke. Kurbus kuulub ainult nendele, kes vihakav seda, mis annab neile tuge.