Kes ei oska, saab mädamuna, ukaukat ja laevade pommitamist uuest raamatust õppida

FOTO: Shutterstock

Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastuses ilmus 1990. aastate mängusid kaardistav ja talletav raamat «Viis ritta. Meie kooliaja mängud», mille koostajateks on Astrid Tuisk ja Inge Annom.

Eesti Kirjandusmuuseumi teaduri, folklorist Astrid Tuisu sõnul on tegemist raamatuga, mis on mõeldud ajalooliste mängude huvilistele kui ka inimestele, kes tahaksid saada sissevaadet ühe ajajärgu lapsepõlve. Kõik raamatus sisalduvad mängud on tema sõnul talletatud Eesti Rahvaluule Arhiivis, kuhu nad jõudsid 1992. aastal toimunud koolipärimuse kogumisvõistluse kaudu. Kokku talletati toona üle 27 000 lehekülje rahvaluulet eri teemadel: anekdoote, keerdküsimusi, õudusjutte, ennustamisviise jne, teiste seas ka mänge ja mängualguse salme. Mänge pani kirja enam kui 630 kooliõpilast 89 koolist üle Eesti. Kokku saadeti kogumisvõistlusele ligikaudu 3500 mängukirjeldust ja 780 liisklugemist ja nendega on huviliselt võimalik tutvuda rahvaluulearhiivi mängude lehel.

«Viis ritta. Meie kooliaja mängud».

FOTO: EKM Teaduskirjastus

Toonast kogumisvõistlust vedasid eest Ants Johanson, Eda Kalmre, Mare Kõiva, Astrid Tuisk, Anu Vissel ja mitmed teised Eesti Kirjandusmuuseumist ning Eesti Keele Instituudist.

Raamatusse valitud kaastööd pärinevad viielt toonaselt koolilapselt: Lele Aak, Jaagup Kippar, Annika ja Angela Matson ning Maarja Villandi, kes saatsid võistlusele rohkelt mängukirjeldusi ning liisklugemisi ja kelle sünniaastad jäävad vahemikku 1976–1978.

Mängukirjeldusi illustreerivad üleskirjutajate koolipõlveaegsed fotod, samuti joonised ja leheküljed rahvaluule arhiivis olevatest käsikirjadest. Samuti kirjeldavad toonased lapsed tagasivaatavalt oma lapsepõlve mänguaega. Tuisu sõnul palusid koostajad tagasivaatavalt kirjeldada ka seda, kus, kellega ja missugustes situatsioonides mängiti. «See teeb mänguraamatu mängud elavaks ja need pole pelgalt mänguõpetused, vaid pigem isikupärased kirjeldused mängimisest laiemalt,» ütleb ta.

Tuisu sõnul on osa raamatus kirjeldatud mängudest tuntud põlvkonniti, osa mänge pärineb nõukogude ajast, osa tekkis ja levis selleaegsete välismaiste tuntud mängude eeskujul. 1990. aastate alguse ühiskondlikud muutused jätsid oma jälje ka mängudele ja mängutraditsioonile tervikuna. «Seoses piiride avanemisega tekkis lastel võimalus mängida uute vahenditega näiteks välismaiste nätsupaberitega või näha «Monopoli» lauamängu, mille järgi sarnane mängulaud ka endale joonistati. Mängutraditsioon sai üha suuremaid mõjutusi poppkultuurist, näiteks välismaistest multifilmidest, mis televisiooni vahendusel lasteni jõudsid.»

Tuisk ütleb, et on vajalik talletada ja meeles hoida mängukirjeldusi, mida on mängitud rohkem kui saja aasta jooksul, kuid mille järjepidevus võib seoses mängutraditsiooni muutusega katkeda. «Need on mitmete põlvkondade lemmikmängud nagu mädamuna, trihvaa ehk ukauka, pallikool või paberil mängitav laevade pommitamine,» märgib ta.

Tuisk loodab, et raamat võiks ärgitada ka tänaseid lapsi, ja miks mitte nende vanemaidki, vanu mängu uuesti avastama ja mängima.