KATKEND ⟩ «Sa pead nad vabaks laskma. Sa oled kõige pesuehtsam prostituut»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Rosie Walshi kaasahaaravast ja ettearvamatust romaanist «Päev, mil me kadusime». See on lugu kahest noorest naisest, kes mineviku eest põgenevad. Ammused sõbrannad Annie ja Kate ei ole endas enam kindlad. Õnnelik lõpp tundub juba käeulatuses, kuid mõlemad peavad õppima, et õnn on habras ja minevikku ei saa nii kergelt maha raputada. Mis juhtub, kui minevik nad lõplikult kätte saab?

Annie

Olime neljakesi Clapham Commoni metroo kõrval Prantsuse restoranis. Keegi meist ei mäletanud selle nime.

Kutsusime seda Le Cloobiks – peaaegu prantsusepärane sõna, tähistamaks klubi, milleks restoran meie jaoks oli saanud. Täiesti absurdne, et pidime kõikide kodudest nii kaugel kokku saama: mina elasin Lower Claptonis, Tim Benthal Greenis, Claudine Chiswickis ja Lizzy Chelseas. Aga Claudine nõudis, et just seal kokku saaksime, ja Claudine’iga ei vaielda.

Ta oli kõige halastamatum ja hirmuäratavam naine, kellega iial olime kokku puutunud, kuid sellele vaatamata üks lustakamaid ja äärmiselt ustav. Ta armastas meid kõiki metsikult ning ajas meid naerma, kuni meil pisarad silma tulid, ja sõprus toimis, kuni me tema poole hoidsime. Ilmselge, et minu jaoks oli see kaunis väike rotveiler energiaallikaks, mis mu elust muidu täiesti puudu olnuks. Mind pidi kõvasti lõas hoidma, et ma uimaselt üle maailma ääre kosmosesse ei triiviks, ja kümne aasta eest oli Claudine ilma arutelu ja kokkuleppeta selle rolli enda peale võtnud. Tim ja Lizzy ei suutnud mind igavesti ohjes hoida.

Rosie Walsh «Päev, mil me kadusime».

FOTO: Helios

Paar aastat tagasi väitis Claudine, et suudab elada «sellel kohutaval maal» vaid siis, kui saab väljas käies autentset pardikonfitti või steak tartare’i süüa, seetõttu leppisime kokku, et kohtume vaid Prantsuse restoranides. See rahustas Claudine’i ja andis mulle ettekäände süüa saia ja juustu ja kõiki muid keelatud asju. («Aga ma ei söö nisu- ega piimatooteid!» vigisesin pika saia tükki hiiglaslikku küpsetatud Camembert’i käntsakasse torgates.)

Ära proovinud peaaegu kõik Prantsuse restoranid, mida London pakkus, oli Claudine ilma ühtegi põhjust esitamata kuulutanud, et see on ta lemmik. Seega käisime kord kuus siin: Le Cloobis.

Ainus probleem: «Ma vihkan Clap’ami,» ütles Claudine, andes toolile väikese jalahoobi, nagu see olekski Clapham. «Ma pean teise restorani leidma. Mu ’ing sureb iga kord, kui siia urkasse tulen.» Claudine rääkis tugeva prantsuse aktsendiga, kuigi oli täiuslikult kakskeelne – tema arvates polnud mingit mõtet üritada inglisepäraselt kõlada.

«Claudine, kullake, palun käitu korralikult,» ütles Lizzy. Oma oranži huulepulga ja puhvis seelikuga, mida moodsad inimesed kandsid, oli ta täna õhtul ilus. «Me käime siin ainult sinu pärast, mu väike konnake. Kuigi ma ise vihkan ka Claphami.»

Tim polnud sedasorti tüüp, kes kedagi või midagi vihkaks, seega ta vaid naeratas leplikult. Nagu minagi, sest vältisin iga hinna eest lahkhelisid. «Head püha Patricku päeva,» ütlesin klaasi tõstes.

Kelner tuli meie magustoidutellimusi võtma ja rääkis nagu ikka ainult prantsuse keeles. Paar aastat tagasi oli Claudine oma tõlgirolli vastu protestima hakanud. «Te olete ’äbiks oma riigile,» oli ta mornilt porisenud, mistõttu käis Tim meie väljaaitamiseks aasta aega õhtuti prantsuse keele kursustel. Tim Furniss oligi selline mees. Vaieldamatult geniaalne.

Tim tuli mulle appi, kui oma tavapärastes kõhklustes vaevlesin. «Tellisin sulle kreembrülee. Aprikoosi oma. Sobib?» küsis ta, kui kelner oli lahkunud. «Kuidas sul suhkru mittesöömisega oligi?» Ta naeratus oli veidi liiga irooniline.

«Ah, olgu peale. Üks kord.»

Tim naeris.

«Kuss, Tim. Ja kreembrülee on väga hea. Aitäh.»

Just nagu Claudine, oskas ka Tim mind suurepäraselt halvavast otsustusvõimetusest välja tirida, ainult et tema, vaene mees, oli teinud seda sellest ajast peale, kui teismelised olime. Kuueteistaastaselt läksin sinna jubedasse tugigruppi ja leidsin ukse juures jõlkumas Timi, kes nägi välja sama masendunud, kui mina end tundsin. Järgnevate päevadega said meist lahutamatud sõbrad. Tema, Tim Furniss, oli mu kalju, mu ankur. Täna tõi ta mulle artikli, mida oli mingist targast ajakirjast lugenud ja mis rääkis sellest, kui paljud terapeudid ja vaimse tervise spetsialistid – mitte lihtsalt terapeudi abilised nagu mina, vaid ehtsad psühhoterapeudid, psühholoogid ja isegi psühhiaatrid nagu tema ise – on tegelikult hullumeelsed. Ja et selles pole midagi halba, sest oleme ju kõik elusoos sumpavad inimolendid. See tegi mu enesetunde hoopis paremaks.

Vahel võisin oma viletsa vaimse tervise pärast päris kurb olla. Olin kolmkümmend kaks – see ei olnud normaalne. Missugune kolmekümne kahe aastane kardab nii kohutavalt otsuseid vastu võtta, et sõber peab talle magustoidu valima? Missugune kolmekümne kahe aastane kulutab nii palju aega muretsemisele, et kunagi midagi ette ei võta? Rääkimata sellest, et kallimat pole tal iialgi olnud. Ja seksinud on vaid kord elus. Noh, poolteist. Aga poolik seks oli kogu selle kupatuse juures suhteliselt vähetähtis.

Valati veel veini. Püha Patricku päeva puhul tõsteti mitmeid tooste ja kõik jäid üha enam purju. Saabus magustoit ja Claudine, metsik helk silmis, hakkas Lizzyt tema paljude armukeste pärast hurjutama.

«Kullakene, ma olen kolmekümne nelja aastane,» kehitas Lizzy õlgu. «Kaks meessõpra korraga on lihtsalt otstarbekas.»

Vaatasin oma vanemat õde uudishimulikult, mõeldes, kas ta tõepoolest arvab nii.

«Aga need on päris suhted, sa igavene ’oor!» hüüatas Claudine. Paar aastat tagasi armus Claudine ühte oma manuaalteraapia klienti (ja ka abiellus temaga kiirelt), Melton Mowbrayst pärit karvasesse Sylvesteri-nimelisse mehesse. Paar korda kuus korraldas Sylvester inimestele kümneka eest «gongidušše», aga muul ajal logeles niisama, mängis arvutimänge ja peeretas. Üllataval kombel, nii muljetavaldav naine nagu Claudine oligi, jumaldas ta seda peeretajat. Ta pühendus vankumatult oma abielule ja suhtus väga rangelt kõikidesse, kes oma suhteid tõsiselt ei võtnud.

«Lizzy, mu väike liiderlik kapsapeake, need mehed arvavad, et nad on su kallimad! Veedavad nädalavahetuze zinu juurez! Vean kihla, et laupäeva ’ommikul ajavad naeratades voodis mesijuttu! Merde, sa oled väga ’alb!»

«Õigus,» itsitas Lizzy oma tarte au citron’i kaevudes. «Mõlemad jumaldavad mind. Ühe nädalavahetuse veedan Freddy ja teise Tomiga. Arvavad, et neist vabal nädalavahetusel hoolitsen isa eest. Ha-haa!»

«Vastik,» nurises Claudine. «Liiderlik.»

«Ah, Lizzy,» ohkasin, «jäta vähemalt isa välja.»

«Ah, Annie,» ohkas Lizzy vastu. «Ole vait. Ma pole öelnud, et ta on vähki suremas või midagi, lihtsalt et ta on üksildane ja vajab seltsi. Mis on tõsi, nii et ära hakka moraali lugema.»

See oli tõsi. Sõitsime Lizzyga tihti Bakewelli, et isale seltsiks olla, teineteisest eraldi, et külaskäike rohkem oleks. Sõime kooki ja kuulasime muusikat, kavandasime maja remonti, mis kunagi teoks ei pidanud saama. Mu süda oli raske, kui rongiga tagasi tulles St Pancrase jaama jõudsin. Isa oli oma üksilduses nii alandlik, ei kurtnud kunagi.

«Mis sa arvad, kas kunagi võiks ühest neist su täieõiguslik kallim saada?» uuris Tim.

Lizzy mõtles. «Ausalt? Ei. Nad on omamoodi väga armsad, aga ma ei taha kumbagi neist oma laste isaks.»

«Kas sa ei peaks neil siis minna laskma?» jätkas Tim leebelt.

«Kuula Timi,» sisistas Claudine. «Sa pead nad vabaks laskma. Sa oled kõige pesuehtsam prostituut.»

Ma ei arvanud, et Lizzy oleks miskisugune prostituut, aga tema kirev armuelu tegi mullegi muret. Jättes kõrvale asjaolu, et ta kordas ikka samasuguseid mittetoimivaid mustreid nagu pubekapõlves, ei suutnud ma jätta muretsemata, et varem või hiljem mõni mees avastab, et talle on sarved tehtud, ja tapab Lizzy ära või midagi. Mu vaimusilmas keerles kujutluspilt, et lähen tema juurde, leian verise haamriga lahkuva märatseva ekskallima ja pean matuseid korraldama, ise sisemiselt kurbusest kokku kukkudes.

«Kuule, mina ei arva, et sa oleksid räpane hoor,» alustasin. «Aga ma usun küll, et see on veidi tervistkahjustav, Lizzy Lou …»

«Lõpeta ära.» Lizzy itsitas. «Sellise armueluga nagu sul endal pole küll vaja mulle psühholoogi mängida!»

Claudine, kes kunagi kellelegi lojaalne polnud, jäi nõusse.

Punastasin piinlikult. Mu silmapaistvalt korratu suhteajalugu oli iga psühholoogi jaoks õpikunäide, samas polnud Lizzy oma sugugi parem. Ema suri, kui mina olin seitsme- ja Lizzy üheksa-aastane ja sellest ajast olime kõik klassikalised faasid läbi käinud – hülgamishirm, hirm läheduse ees ja korralik kogu kasutuid emotsionaalse kaitse ja toimetulekumehhanisme. Minu mustriks oli meestest hoiduda ja unistada turvaliselt nendest, kes mulle nagunii kättesaamatuks jäid, aga Lizzy harrastas metsikuid, sageli valusaid lühisuhteid paljudega, kedagi endale tegelikult lähedale laskmata.

See oli närvesööv. Olin aastaid vahelduva eduga psühhiaatri juures käinud. Ebakindlust voolas igast pooris, aga muutuda ma ei suutnud. Unistasin laupäevastest kaisutustest toreda kallimaga, hommikune hingeõhk ja erektsioon kaasa arvatud, aga mõte tegelikkuses midagi sellist üritada täitis mind kõikehaarava paanikaga. Selle asemel «nautisin» mõnusaid reedeõhtuid kolme lukuga suletud ukse taga, «lõbutsesin» koduste avokaadonäomaskide ja budistlike meditatsioonidega, samas kui kuskil varjulistes soppides torkis kibedasti, kui kujutasin ette, kuidas teised inimesed kohtavad oma tulevasi partnereid trendikates baarides, kuhu mina sisenedagi ei julge.

Samas Lizzy, läikivate kuldsete juuste ja piimja nahaga kaunitar, jättis endast maha terve rea mehi, kes ei andnud alla ja olid tihti valmis enne surema kui üritamisest loobuma.»

«Sinu armuelu, Annie.» Lizzie naeratas. «Mida Kate Brady viimati külas käies ütleski?»

«Et mu armueluga on kõik korras,» pomisesin.

«Ei, kullake. Kate ütles – ja anna mulle andeks, et ma teda sõnasõnalt tsiteerin, aga see on üsna tabav –, ta ütles, et su armuelu on selline, nagu võib kuulda provintsiraadiosse sissehelistamise saates. Minu arvates väga kujundlik.»

Punastasin veel sügavamalt. Kate Brady oli väike kaabakas. Olime kohtunud paar aastat tagasi ühel mu paljudest seljakotireisidest Aasiasse ja ma olin esimesest hetkest temast vaimustunud. Ta oli kõige päikeselisem ja kõige muretum naine, keda iial kohanud olin, tumepunase juukselaka, suurte roheliste silmade ja võluva iiri aktsendiga. Kate Brady lõputu rõõmsameelsus ja tema sirgjooneline keeldumine püherdamast oma sõnul Ilges Jamas meeldis kõigile. Kui ta poleks Dublinis elanud, oleksime teinud temast Le Cloobi täieõigusliku liikme. Tegelikult oli ta ainus kõrvaline isik, kellele oli alati, kui ta Londonis käis, tagatud sissepääs meie igakuistele kohtumistele.

«Nalja teen, pisike,» ütles Lizzy mu õlga silitades.

«Ma tean.» Neelatasin. «Aga sul on siiski õigus. Sinul ja Kate’il. See pole suurem asi.»

Lizzy lükkas mu juuksed kõrva taha. «Sa saad hakkama,» lausus ta õrnalt. «Saad hakkama.»

Noogutasin.

«Ja pealegi,» pöördus ta Timi poole, vahest selleks, et minult tähelepanu kõrvale juhtida, «isegi kui Annie midagi ei saa, võime rõõmustada, et Tim saab, ah, Timmy?» kõkutas ta sügavalt chaucerliku häbitusega, nii et kõikide pilgud pöördusid Timile.

«Aitäh,» vastas Tim oma meeldiva pehme Derbyshire’i aktsendiga. «Oletan, et oled netis mu järel nuhkinud.»

«Jah! Räägi meile kõik ära!»

«Alguse asi,» ütles Tim. «Oleme vast pool tosinat korda kohtunud.»

Lizzy hüüatas ja Claudine pomises prantsuskeelseid sõnu.

«Tema nimi on Mel,» ütles Tim. Nokkisin oma topilist sviitrit.

«Ta on kahekümne üheksa aastane,» jätkas Tim, «ja käib mu vennanaise Mirandaga koos joogas. Miranda arvas, et ta võiks mulle meeldida.» Lizzy kummardus Timi seisukohta oodates lähemale. «Ja meeldibki.»

«Anna minna,» hüüdis Lizzy, «Tim on jälle sadulas!» Purju jäädes unustas Lizzy peene kõnemaneeri.

Tim silmitses Lizzyt, võib-olla teatava vastikusega, kuid naeratas siis. «Tegelikult ta meeldib mulle väga. Aga nagu öeldud, alguse asi.»

«Fantastique, mu väike koaala,» pomises Claudine, «ma ’ellitan lootust, et sina suhtud oma suhtesse vajaliku respektiga.» Ta põrnitses Lizzyt, kes seda märkamagi ei teinud.

Pidin vahepeal end korrale kutsuma, sest – nagu iga kord, kui Tim mõnd tüdrukut kohtas – mu südamest oli kerge jõnksatus läbi käinud.

Mina ja Tim polnud kokku loodud: olime aastaid tagasi korra proovinud ja see oli kohutav. Kuum kohmakas «koos» oldud kuu, mis algas sellesama pooleteise korra seksimisega ja lõppes kolmekuise kontaktipuudumisega, mis oli meie puhul ennekuulmatu. Kui viimaks kohtusime ja kokku leppisime, et seda ei katseta me enam iial, oli kergendus tohutu.

Aga pisike kibe valu tuli iga kord, kui Tim kellegagi käima hakkas. Kraapiv kurbus, et see polnud mina; et me polnud kunagi oma sobimatuse probleemi tegelikult lahendanud. Timist saaks imeline kallim, kui meid vaid teineteise poole tõmbaks. Temaga tunneksin end turvaliselt.

«Suurepärased uudised, Tim,» ütlesin, naeratades oma pikale, kenale ja stiilsele sõbrale, kes kandis triigitud särke ja kelle kaenlaalustel oli sidruni lõhn. «Tubli.»

Lizzy tellis veel ühe pudeli veini. «Tuleb tähistada!» hüüdis ta kaugelt liiga valjusti. «Meie Timmy patustab seksika joogiga!»

Tim nõustus maksma pudeli bordoo eest, mida Lizzy ei saanud endale lubada, ja tegi mulle silma. «Aga Anniel on ka uudiseid,» lausus ta.

«Sina ometi kellegagi ei käi?» sosistas Claudine õudusega.

Ma lihtsalt pidin naerma hakkama. «Ei. Aga kui käiksin, oleks su reaktsioon tõeliselt liigutav.»

«Désolée, mu väike Jeruusalemma artišokk.» Claudine naeratas. «Ma olen ’irmus. Teiste õnne suhtes, ei? Räägi oma uudiseid.»

«Hmm, noh, mul on uus töökoht!» kuulutasin, taas õnnelik. Loomulikult poleks midagi lahti, kui Tim pööraselt armuks. Kõik saab korda, sest mul on imeline uus töö ja suurepärane ülemus, kellesse võin turvaliselt ühepoolselt armuda.