Brandon Bays: ma ei tahtnud uskuda, et minuga üldse võis «midagi halvasti» olla

Ärkasin tollel 1992. aasta suvehommikul ja sain aru, et viimaks, saagu mis saab, pean vaatama sellele näkku, mis oli mu kõhu viimaste kuude jooksul nii suureks kasvatanud. Ma lihtsalt ei võinud seda kauem eitada. Mingi osa minust teadis, et minu sees on midagi tõsiselt halvasti ja et ma pean lõpuks astuma arstide ette ning saama teada, mis see on.

Ma ei tahtnud uskuda, et minuga üldse võis «midagi halvasti» olla. Näis, et olin teinud kõik õigesti! Ma olin üle 12 aasta olnud äärmiselt terviseteadlik ja aktiivselt vastutustundeline. Ma sõin elavat ja toitvat taimset toitu, jõin ainult puhast, filtreeritud vett ja hüplesin iga päev minitrampliinil. Elasin väikses majakeses Malibu rannal Californias ja hingasin värsket mereõhku. Veel tähtsam: et olin aastate jooksul tegelenud enesearendamisega, ei olnud mul vaja oma mõtteid positiivses liinis suunata, see juhtus alati loomulikult. Ma tundsin sügavat rahuldust abielust, armastasin oma lapsi, olin tänulik oma töö eest ja sain sellest ergutust: reisimisest mööda ilma, korraldades seminare ja innustades teisi elama erksat elu. Minu elus oli kõik, mida eales olin igatsenud.

Ma olin kogu elu käinud seminaridel ja õpitubades, õppides keha ja vaimu tervendamise kohta kõike, mis võimalik. Näis, et kogu mu elu oli elamise tervise ja terveolemise põhimõtete järgi – päris kindlasti «käisin ma oma sõnade järgi». Ja ometi oli mu kõht nüüd nii suur, justnagu oleksin rase, kuigi ma teadsin, et ei ole. Kuidas sai see nii olla, kui ma tegin kõike õigesti?

Tundes piinlikkus ja häbi, ei julgenud ma oma kartusi isegi lähimatele sõpradele tunnistada. Siin ma nüüd olin, «asjatundja», kes õpetas teisi, kuidas oma tervise eest hoolt kanda, ega saanud isegi oma kõige lahedamatel pükstel lukku kinni.

Üle 15 aasta olin tegelenud loomuliku tervendamise ja alternatiivraviga ning nüüd, olles silmitsi tõsise terviseprobleemiga, kaotasin pea mõtte juures, et pean minema «tavalise» arsti juurde. Kuigi teadsin, et vajan kiiresti õiget meditsiinilist diagnoosi, polnud mul aimugi, kust alustada või kellele helistada.

Kuna mul polnud julgust helistada sõbrale ja kellegi muu poole polnud ka pöörduda, otsustasin asja uurida kohalikus raamatupoes. Kammisin riiulid läbi ja leidsin raamatu, mille oli kirjutanud kirurg, kes oli spetsialiseerunud naistehaigustele ja kellest oli teada, et tema ei võta otsemaid sinust kõiki organeid välja. Arvasin, et temast oleks mõistlik alustada. Kui helistasin raamatu tagakaanel olevale numbrile, olin üllatunud ja elevil, et sain aja kõigest kuue nädala pärast.

Kuid selle aja jooksul paistis, et mu kõht aina paisus ja, imelik küll, päevad algasid tükk aega varem kui oleks pidanud. Õhtul enne arsti juurde minekut võtsin julguse kokku ja helistasin oma parimale sõbrale Catherine’ile, rääkisin, mis toimub, ja palusin, kas ta tuleks minuga kaasa.

Kui arsti juurde jõudsime, hakkas mul paha mõttest, milline võib tulla diagnoos. Kuni me sissekutsumist oodates Catherine’iga istusime ja lobisesime, kattusin üleni külma higiga hirmust, mis lainetena minust läbi uhkas. 45-minutiline läbivaatus oli ülimalt põhjalik ja näis venivat lõputult. Arst ei öelnud peaaegu midagi, kuni mina lõpuks ootasin, et kuulen kõige hullemat.

Kui ta lõpetas, pöördus ta vaikselt minu poole ja vaatas mulle otse silma. Lahkel, kuid tundetul häälel ütles ta: «Brandon, teil on korvpallisuurune kasvaja, mis vastab viiekuusele rasedusele.»