Lihtne selgitus, mis on probiootikumid ja mis on antibiootikumid

«Kas me suudame veel taastada bakterite mitmekesisuse maapinnas, põhjavees, jõgedes ja meredes ning peatada metsade lageraie? Mahatma Gandhi on öelnud, et maa võib rahuldada inimeste vajadusi, aga ei suuda rahuldada inimeste ahnust,» kirjutab dr Riina Raudsik oma uues raamatus «Kuidas olla terve».

Loe raamatust katkendit, mis räägib probiootikumidest ja antibiootikumidest.

Probiootikumid versus antibiootikumid

Pro bios tuleb kreeka keelest «elu jaoks», anti bios  - «elu vastu». Probiootikumid on siis elu jaoks ja antibiootikumid elu vastu.

Tänapäevaste antibiootikumide algust märgistab 1928. aasta, kui Alexander Fleming avastas ja isoleeris juhuslikult penitsilliini. Kolm teadlast asusid seda avastust välja töötama ravimiks ning 1945. aastal sai Fleming koos Ernst Chaini ja Howard Floreyga ka Nobeli preemia, sest uute ravimeetodite tulemusena vähenes suremus bakteriaalse päritoluga nakkushaigustesse märgatavalt. Esimene laialdasem antibiootikumi kasutamine toimus teise maailmasõja ajal Ameerika armees.

Nii et antibiootikume oleme regulaarselt kasutanud 80 aastat. Nende kasutamine tähendab bakterite tapmist või nende elutegevuse nõrgestamist. Tänapäeval, kui oleme juba targemad ja teame, et terve keha kubiseb bakteritest ja ilma nendeta pole elu võimalik, siis oleme hakanud antibiootikumide kasutamisse ettevaatlikumalt suhtuma, kuid ikka veel määratakse neid kergekäeliselt. Haigeks ei tee bakter, vaid vale (happelisem) keskkond.

Uued teadmised bakterite tähtsusest muudavad jõuliselt arusaamu ka antibiootikumidega liialdamise ohust.

Soolestikus paikneb umbes kaks kilo baktereid, millest enamus elutseb meie jämesooles. On päris kindel, et nad ei ela meie sees ilmaasjata. Alati kui kehas on põletikuline reaktsioon või põletikukolle, võetakse koeproov ja kuulutatakse sealt leitud mõni bakteritüvi põletiku põhjustajaks. Põletikulises koes leidub neid alati, sest nad kiirustavad seal sekreeti ja lima vedeldama, et seda oleks võimalik välja nuusata, köhida, urineerida või väljaheitega eemaldada. Ajame segi tagajärje ja põhjuse. Bakteritel on kehas palju ülesandeid, nad on kõige võimsamad immuunsüsteemi töö toetajad, seedimise soodustajad, ravimite ja toksiinide neutraliseerijad, vitamiinide ja hormoonide tootjad, luude mineraliseerimise kindlustajad, kolesteroolitaseme stabiliseerijad, vere glükoositaseme tõusu aeglustajad, kõhukinnisuse, ärritunud soole sündroomi ja põletike vältijad. Miks me peaksime neid siis hävitama?

Peale antibiootikumide hävitavad baktereid ka taimekaitsemürgid ja just selle mehhanismi kaudu hävitame inimese tervist.

99 protsenti meie kehas elavatest bakteritest on koondunud soolestikku. Võib jääda mulje, et teised organid on steriilsed, kuid 1 protsenti umbes sajast triljonist bakterist on väga suur arv, mida mina ette kujutada ei oskagi, ja need paiknevad kõikjal meie kehas. Pole ühtegi kohta, kust baktereid ei leiaks, olgu see veri, kopsud, põis, suu, silm, nahk või mõni muu kude.

Mida mitmekesisem on meie mikroobide maailm, seda tervemad me oleme. Just seetõttu ei saa bakterite hävitamist kuidagi tervise valdkonda kuuluvaks tegevuseks pidada.

Probiootilised bakterid on meie kehas elavad head bakterid, mida saab elus ja hea tervise juures hoida toiduga, milleks on kiudained (prebiootikumid). Need bakterid toodavad meile ka postbiootilisi metaboliite.

Kiudainete puudus on ülemaailmselt suurim toitumishälve, kaasa arvatud Eestis. Eesti rahvastiku toitumisuuringu järgi jääb keskmisel inimesel toidust neid vajaka 10-30 grammi päevas. Täiskasvanud naistel on päevane kiudaine vajadus 25 grammi ja meestel 35 grammi.