R, 25.09.2020

Donald Rumsfeld: diktaatorid kasutavad kohtumisi selleks, et rõhutada kohalviibijate alluvust, enda domineerimist nende üle

Donald Rumsfeld.

FOTO: Alf Ove Hansen / Scanpix

«Postimehe raamatu» sarjas on ilmunud maailma ühe lennukaima tippjuhi Donald Rumsfeldi sadu sisukaid, vaimukaid ja kohati humoristlikke mõtteteri sisaldav raamat «Rumsfeldi reeglid». Donald Rumsfeld on Ameerika Ühendriikide poliitik, valitsusametnik ja ärimees. Ainus kahekordne kaitseminister USA ajaloos oli neli ametiaega Kongressi esindajatekoja liige, teenis nelja presidendi tippmeeskonnas ja juhtis kaht Fortune 500 nimekirja kuuluvat firmat. Loe raamatust katkendit koosolekute pidamisest.

Koosoleku juhtimine

Koosolekud: me kõik teame nende hädasid. Tüütult pikalt kõnelev kolleeg, kes naudib oma häälekõla … tegelane, kelle ainus huvi näib olevat bossi soosingu võitmine … töötaja, kes näib ärkavat alles siis, kui teda huvitav küsimus on juba esitatud ja sellele vastatudki … või isik, kes häälekalt oma BlackBerryt toksib, kui teised püüavad kuulata … või naljahammas, kes unustab oma mobiiltelefoni välja lülitada. Ja veel istub seal keegi vaikiv tüüp, kes ei riski oma arvamusega välja tulla enne, kui teised on rääkinud. Paratamatult viibib seal ka mõni juhm, kes kiiresti teiste ideed maha teeb, ilma et tal endal oleks mingit lahendust pakkuda.

«Rumsfeldi reeglid».

FOTO: Postimees Kirjastus

Halvimal juhul võivad koosolekud olla ühtaegu kasutud ja nüristavad. See meenutab tähelepanekut targa juhtimise nõuannete ammendamatust allikast, koomiksist «Dilbert»: «Sel koosolekul pole kindlat päevakorda. Nagu tavaliselt, teeme seosetuid emotsionaalseid avaldusi asjade kohta, mis meid häirivad.» Või, nagu minu sõber ja endine ametikaaslane kongresmen Mo Udall kunagi ütles, kirjeldades Esindajatekojas toimunud arutelu: «Räägiti kõigest, kuid kõik ei jõudnud sellest rääkida.»

Pole siis imestada, et vähemalt ühe uurimuse järgi viibib keskmine kontoritöötaja nädalas neli tundi koosolekutel ning leiab, et üle poole sellest on raisatud aeg. Teine uurimus tuvastas, et «liiga palju koosolekuid» on büroodes asjatult raisatud aja peamine põhjus. Neid arvamusi toetavad vist küll kõik – isegi Valge Maja nõupidamistel istuv valitsuse liige, kes püüab hoiduda kella vaatamast. Aeg on midagi niisugust, mida sa kunagi tagasi ei saa.

Siiski ei tarvitse iga koosolek olla jubeduse allikas. Tegelikult on nõupidamise eesmärk koondada organisatsiooni kollektiivne tarkus ja teadmised ühte ruumi, kus juhil on lihtsam mõista, mida meeskond temale tundmatust teab, ning jagada kõigile asjaosalistele ühes kohas ja korraga juhtnööre. Hästi korraldatud koosolekud võivad olla väärtuslikud – tegelikult koguni asendamatud.

Kuulamise kunst on mõistuse

õigeks kasutamiseks asendamatu.

R. Barr, St. Johni kolledž

Oma 80 eluaasta jooksul olen näinud kõikvõimalikke koosolekute korraldamise viise – ühed neist kasulikumad ja konstruktiivsemad kui teised. Olen viibinud igat liiki kohtumistel – juhtivate äritegelastega, kuningate ja kuningannadega, presidentide ja peaministritega, teadlaste ja diktaatoritega. Tean, et leidub üsna palju töötajaid, kes peavad oma bossi diktaatoriks või autokraadiks – võib-olla mõni neist on töötanud isegi minu alluvuses. Aastate jooksul olen ma siiski kohtunud ka paljude autokraatidega ja märganud neis midagi ühist. Diktaatorid kasutavad kohtumisi selleks, et rõhutada kohalviibijate alluvust, koguni enda domineerimist nende üle.

Kui ma 1983. aastal Saddam Husseiniga kohtusin – esimese USA kõrge riigitegelasena, kes seda aastate jooksul tegi –, siis tervitas Iraagi president mind sõjaväevormis, vööl püstol, mille pära oli pärlmutriga kaunistatud. See avaldas muljet.

Mäletan Venemaa presidenti Vladimir Putinit Kremlis suure laua otsas istuvat. Näol ei vähimatki tundevirvet, alustas Putin tuima monoloogi. Möödus 30 minutit, seejärel veel 30. Ainuski küsimus ega dialoog ei tohtinud katkestada Putini kõnet, mis kestis üle poolteise tunni. Venemaa valitseja oli täielikus «edastamise» meeleolus. Kõik teised olid seal «vastuvõtjad». Alles pärast seda, kui ta oli külastajate kannatuse proovile pannud, võis mõttevahetuse juurde asuda.

Süüria diktaatori Bashar al-Assadi isa Hafez al-Assad ilmestas oma ametlikke kohtumisi mänguripsühholoogia trikkide ja teatraalsete väljaastumistega. Kuna Assad eelistas samuti pikalt rääkida, serveerisid tema teenrid külalistele ohtralt teed. Kui tass oli poolenisti tühi, siis täideti see otsekohe. See tähendas, et Assadi külalised pidid võitlema tüdimusega, kuid ühtaegu ka looduse kutsega. Heietamist jätkates jälgis Assad kahtlemata mõnuga, kuidas kõrged diplomaadid istmel nihelesid ning seejärel esimesel võimalusel lähimasse tualetti kiirustasid.

Leidub võtteid, kuidas niisuguste inimestega koosolekutel toime tulla. Kõigepealt ei tohi tekitada neist arvamust, nagu oleks neil oma manöövritega edu. Jätkuvalt keskendudes kuulan tähelepanelikult jutuajamist ja teen märkmeid meeldetuletuseks, mida võiksin öelda, kui selleks avaneb võimalus.

Hoolikas tähelepanu on alati hästi kulutatud aeg. Assadi- ja Putinisuguste isikute paljusõnalisusesse ja keerutamisse on peaaegu alati peidetud midagi olulist – mõni kasulik üksikasi või kõnetooni nõrk, kuid siiski äratuntav nihe, mis viitab varjatud võimalusele.

Ühes kõneluses Putiniga Bushi administratsiooni algperioodil rääkis ta pikalt ja laialt ohtudest, mida kujutavad endast USA raketitõrjesüsteemi arendamise plaanid. Ent tähelepanelikul kuulamisel, kui ma sõnatulevärgi kõrvust mööda lasin, jäi mulje, et ehkki see plaan Venemaale ei meeldi, ollakse valmis leppima meie otsusega taanduda nõukogudeaegsest lepingust, mille järgi kumbki pool loobus ballistiliste rakettide tõrjesüsteemi ehitamisest. Niisugune toonimuutus äratas Washingtonis huvi.

Minu kõnelused Hafez al-Assadiga 1980. aastatel tema naaberriigi Liibanoni kriisi haripunktis olid samuti korrektsed ja viisakad. Ent tema käitumise jälgimisest ja ütlemata jäetusse süvenemisest sai selgeks, et too «Damaskuse sfinks» ei olnud Ühendriikide sõber, nagu mõni USA diplomaat oli lootnud või eeldanud. Tegelikult järeldasin ma, et ta teeb kõik, mis tema võimuses, Liibanoni destabiliseerimiseks ning ameeriklaste ja liitlasjõudude sealt väljakihutamiseks. Selgus, et just nõnda ta toimiski.

Alandamist üritavate juhtide ohjeldamiseks võib ka sekkuda mõne vagura, kuid tähelepanu äratava lükkega. Näiteks kasutasin ma üht kohtumist Assadiga, et edastada talle meiegi sõnum. Andsin talle tema riigi väga üksikasjaliku, alles hiljuti lahti salastatud satelliitkujutise. 1980. aastatel, enne Google Mapsi, olid satelliidifotod ainult kõige arenenumatele riikidele jõukohane tehnika tippsaavutus. Tahtsin sellele salakavalale riigijuhile teada anda, et kui tema jälgib meie jõudusid Liibanonis, siis näevad USA silmad ka Süüriat.