«Maailm ei ole turvaline paik rebase jaoks, kes on sama usaldav kui koer»

Rebane.

FOTO: Eesti Raamat

Loe katkendit uuest raamatust «Rebase varjatud maailm». Briti ökoloog Adele Brand on pühendanud kogu elu sellele, et mõista müütilist ja samas salapärast rebast. Ta viib lugeja rännakule avastama üllatavaid saladusi, mida kätkeb endas müütiline rebane, tuttav, ent mõistatuslik olend, kes on kohanenud inimeste maailmaga hämmastavalt – mõne arvates isegi rahutukstegevalt – hästi. 

Mu peas on rebasekutsikas.

Ma ei kavatsenud seda kevadhommikut niimoodi alustada. Kükitan oma aia keskel haagissuvilasuuruses võrkaiaga aedikus ja üritan kallata plekkpurgist Chappie koeratoitu plastist söögikaussi. Kui ma turvaväravast sisse tungisin, reageeris neli vanemateta rebasekutsikat metsloomale kohaselt ning põgenes mustade käpakeste ja peenikeste sabade valgete otste välkudes oma kuuti. Viies kargles usaldavalt minu poole.

Inimesed, kes olid selle rebasetüdruku päästnud, panid talle nimeks Lobiseja. Selle põhjuseks oli ilmselt kiunatuste ja niutsatuste katkematu voog, mis paiskub välja väljakannatamatust erutusest üleni pinges oranžikasvalgest kehast. Niipea kui ta mind aias näeb, hüppab ta vastu võrkaia väravat ja ronib mööda aeda poolteise meetri kõrgusele, tervitades mind lauluga nagu jalutuskäiku ootav kutsikas ning kukub siis õudselt kõlava mütsatusega õlgedele. Aga tuleb välja, et ta on nii purunematu kui ka parandamatu. Täna otsustas ta aia asemel ronida mind mööda.

Lobiseja.

FOTO: Eesti Raamat

Ta turnib mu selja peal ülespoole, kuni seisab mu juustel, lobisedes ülekeeva innuga, kuni ma kaussi täidan, vilistades, nagu puhastaks keegi sopranplokkflööti. Suure rõõmuga koeratoitu ahmides unustab ta mu ära. Kui taandun nurka, ilmuvad kuudist vähehaaval välja teised teravatipulised koonud ja ronkmustad kõrvad. Neli metsikumat rebasekutsikat tulevad kausi juurde, ent selle laua ümber häid kombeid ei tunta. Üksteist trügitakse tagajalgadega ja kõrvad tõmbuvad lidusse nagu hoiatuslipukesed.

Selle viiest orvust kokku klopsitud perekonna jälgimine ei muutu kunagi igavaks. Nad kõik leiti lahkete inimeste poolt Kagu-Inglismaa eri paigus ja toodi Kentis asuvasse heategevusorganisatsiooni The Fox Project. Ma ei tea, mis nendega juhtunud oli, aga ma võin oletada. Emarebased jäävad igal aastaajal auto alla, samuti võivad nad oma kutsikad maha jätta või need võivad lihtsalt ära eksida. The Fox Project aitab igal aastal sadu päästetud rebasekutsikaid loodusesse tagasi, kusjuures vabatahtlikud, kes nende eest hoolitsevad, vahelduvad, et nad ei kiinduks liiga palju ühte inimesse. Muidugi tahaks kallistada nii armsat loomakest nagu rebasekutsikas, aga selleks, et ta metsikus looduses ka täiskasvanuna ellu jääks, tuleb teda kohelda metsloomana. Maailm ei ole turvaline paik rebase jaoks, kes on sama usaldav kui koer. Ma ei soosi Lobiseja entusiasmi.

FOTO: Eesti Raamat

Niisiis jälgin teda eemalt hüppamas kallale räsitud kaisukarule ja pöörlemas jahmatava kiirusega maas vedeleva närimismänguasja poole. Ta hüppab kõrvale. Ta hüppab tagasi. Tundub, nagu oleksid ta ruuged käpakesed kummist. Mänguks sobib muidugi kõige paremini ta enda lapsendatud pesakond. Nad tuiskavad aedikus ringi justkui turbokiirusel hüplevad koerakutsikad, sabad püsti ja suud lahti nagu kõigile imetajatele mängu ajal kombeks. Nad on välja kujunemata rebased, kes näitavad ellujäämiseks vajalikke ürgseid käitumisviise, mis on saanud neile evolutsiooni käigus loomuomaseks, ent mis vajavad veel lihvimist mängu ja kogemustega. Ka välimuse poolest ei ole nad päris valmis. Nende jalad ja kael on liiga pikad, karvkate siidjalt sile, silmad ja kõrvad väga suured.

Mänguga õpitakse õigeid kombeid, võitlust konkurentidega ja nende ülekavaldamist. Kokkupuude varases eas aitab loomapoegadel tajuda, milline on nende liik, ja valmistab neid ette suheteks täiskasvanute vahel. Vanemateta metsloomapoeg, kes kasvab üles üksnes inimeste seltsis, oleks vabas looduses sama abitu, kui Kiplingi huntide kasvatatud metslaps oleks moodsas büroohoones. See on peamine põhjus, miks kõik vastutustundlikud päästeorganisatsioonid kasvatavad loomapoegi rühmades ja miks on nõnda oluline, et heatahtlikud inimesed ei püüaks päästetud loomakeste eest oma kööginurgas hoolitseda.

Toit on osa nende mängudest. Nad hüppavad ja suruvad üksteist vastu maad. Ühel päeval saavad nad sellise hüppega kätte mõne õnnetu uruhiire. On päris veider näha pisendatud vormis kõiki rebase tuttavaid käitumisviise alates sabaga vehkimisest kuni toidupalakeste (praegusel juhul maapähklivõiga röstsaia) peitmiseni õlgede alla. Kuid ükski elusolend ei jää igavesti nooreks. Ühel päeval, kui nad on veidi suuremad ja nende oranžkollastes silmades on rohkem metsikut läiget, sõidutatakse nad aedikusse, mis asub ühel avaral krundil Kentis. Pärast paari ööd jäetakse aediku uks lahti. Rebasekutsikad saavad siis hakata pärismaailma avastama.