«Mees teadis, et sureb ja on võimetu selles osas midagi ette võtma. Aga kuulide teine laine jäi tulemata»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Šoti kirjaniku ja telestsenaristi Peter May düstoopilisest romaanist «Lukus linn», mis juba 2005. aastal kirjeldas kõhedusttekitava täpsusega koroonakriisist haaratud maailma. Hirmutavalt realistlik ja enneolematu põnevik keskendub inimkogemustele tapva viiruse tõttu lukku pandud maailmalinnas.

Teatud hetkedel võis peaaegu uskuda, et miljonid selles suures linnas kunagi elanud inimesed on lihtsalt oma kodinad kokku pakkinud ja lahkunud. Linn mõjus hüljatuna just eriti kõige pimedamatel koidueelsetel tundidel, mil tänavatel polnud ainsatki sõidukit ja hääletute majade ridade akendest ei hakanud neist möödudes silma ainsatki tuld. Kaotsi lastuna.

Dr Castelli oli oma auto Wandsworthi jätnud ja eelistanud seadusega pisut pahuksis oleva MacNeili seltsi. Mees tundis seltskonna üle rõõmu. See veider väike daam, jalas praktilised majadesse sissemurdmiseks sobivad kingad ja seljas tviidkostüüm, pakkus MacNeilile ta kõrval istudes kummalist tröösti. Inimkontakt. Hääl, mis aitas summutada seda, mis ta enda peas kumises.

Ja rääkida naisele meeldis. Ehk oli asi närvides. Soovis omaenda hirme eemale peletada.

Ta rääkis parasjagu N5N1 gripist. «Te olete muidugi antigeensest nihkest kuulnud?» küsis naine, nagu oleks tegemist igapäevase vestlusteemaga.

«Ei ole.»

«Niimoodi nimetatakse järsku ja suurt muutust A-gripiviiruses. Seda ei tule küll sageli ette, aga kui selline asi juhtub, luuakse uus A-gripiviiruse alltüüp, mis toodab uusi inimesi nakatavaid hemaglutiniini ja neuraminidaasi valkusid. Enamusel meist puudub nende vastu igasugune kaitse.»

«Ja H5N1 on A-gripiviirus.»

«Just. Ja ilmselt juba väga kaua ühel või teisel kujul olemas olnud.»

«Enne nihke toimumist?»

Peter May «Lukus linn».

FOTO: Eesti Raamat

«Täpselt. Ja kui see juhtus, muutus viirus surmavaks, mitte üksnes lindude, vaid ka inimeste jaoks. Muidugi pidi see lisaks leidma tõhusa viisi ühelt inimeselt teisele edasikandumiseks, kaotamata seejuures oma tähelepanuväärset soodumust meie tapmiseks. Teate, need viirused tulevad sellega suurepäraselt toime! Tõelised väikesed nadikaelad! Nad justkui oleksid programmeeritud leidma parimaid viise kõigi teiste tapmiseks. Vaadake, viirusel on üksainus raison d’être. Eksponentsiaalne paljunemine. Ja kui ta sellega kord pihta hakkab, on teda paganama raske peatada.»

«Aga mis siis juhtus, et see nii tõhusalt inimeselt inimesele levima hakkas?»

«Oh, rekombinatsioon. Peaaegu kindlasti.»

«Mida see tähendab?»

«Lihtsas keeles: kaks viirust kohtuvad, vahetavad omavahel geneetilist materjali ja teevad niimoodi valmis kolmanda viiruse. Kas sellest tuleb algmaterjalist midagi hullemat või mitte, on juba puhtalt õnneasi. Umbes nagu viiruste maailma väike Frankensteini koletis.»

«Kas niimoodi linnugripiga läkski?»

«Kindel see. H5N1 kohtus ilmselt oma rännuteedel mõne ohvriga kokku puutudes inimese gripiviirusega. Nad said kokku, vahetasid omavahel kummagi kõige halvemaid või paremaid materjalijuppe ja tegid niimoodi valmis selle vastiku väikese närukaela, kes nüüd inimesi nagu loogu niidab.»

Nad sõitsid mööda Nine Elms Lane’i ja Wandsworth Roadi ristmikul asuvast lilleturust ja MacNeil põrnitses mõtlikult allajõge, valguses kümbleva Westminsteri palee ja kõigile tuttava Big Beni kellatorni poole. «Aga kas midagi sarnast oleks võimalik saavutada ka näiteks laboris?»

«Aga muidugi.» Dr Castelli sai aina hoogu juurde. «Geneetilisi manipulatsioone kasutades oleks väga lihtsalt võimalik luua H5N1 tulemuslikult levivat versiooni. Vahetame inimese gripiviiruse inimese retseptori seondumisdomeeni H5 tüviahelaga ja leviku efektiivsus paraneks tohutult. Paar viimast aastat on kogu maailma laborites just seda tehtud, ikka selleks, et üritada ette aimata, milline inimeselt inimesele leviv H5N1 välja võiks näha.»

«Vaktsiini loomiseks.» MacNeilile meenus eelmise päeva hommikul seda telekas selgitanud Stein-Francksi arst. Oli ta seda tõepoolest kuulnud vaid kahekümne nelja tunni eest? Tegelikult oli sellest vähemgi aega mööda läinud!

«Ainult nende prognoosid olid valed ja kui päris gripp möllama hakkas, pidid nad jälle nullist alustama.» Naine vaikis hetke ja pöördus siis mehe poole, silmade ümber mänglemas tilluke murekurd. «Mis pani teid seda küsima?»

«Üks laboris töötavatest tüdrukutest isoleeris Choy luuüdist gripiviiruse,» vastas mees.

MacNeil tajus endal dr Castelli tungivat pilku. «Ja edasi?»

«Noh, sel hetkel ei öelnud see mulle suurt midagi. Aga nad kõik olid selle pärast kangesti elevil, kuna see polnud H5N1. Või vähemalt mitte meile tuttav versioon. Nad väitsid, et see on muundatud. Inimese loodud.»

II

Pinkie sõitis üle väljaku, mööda Westminster Hallist ja parlamendihoonetest. Westminster Abbey kükitas mornilt hääletus talvises pimeduses, pargis kasvavate puude oksad olid raagus ja lagedad otsekui rabedad mustad luukered, looja poolt inimesele ta patutegude eest karistuseks kaela saadetud katku tunnistajad. Westminsteri sild oli mingil põhjusel suletud ja niisiis sõitis Pinkie lõuna poole, et jõgi mööda Lambethi silda ületada. Nii jõuaks ta peaaegu laborite juurde välja.

Kinni seotud Harry oli tagumisel istmel, tropp suus ja mask peas. Esimese hooga oli mees rabelenud ja vingunud, kuid juba tükk aega tagasi alla andnud ja viimased viisteist minutit polnud Pinkie ta suust piuksugi kuulnud.

Pinkie tundis end hästi. Talle meeldis improviseerida. See pani ta intelligentsuse proovile. See sundis end pingutama. Oli omamoodi eksam. Ta oli kuskil härra Smithi hääle sügavuses tajunud õhkõrna hüsteerianooti. Kasvavat paanikat, mida mees kõigest väest varjata üritas. Aga Pinkie hoidis endiselt kindlalt ohje. Selle eest talle makstigi. Et töö tehtud saaks. Kui midagi alustad, ära jäta seda pooleli, oli ta ema ikka öelnud. Kui midagi teed, tee hästi. Pinkie ei jätnud oma tööd kunagi pooleli. Ja ta tegi oma tööd alati hästi. Teiste vajakajäämisi ei saanud küll keegi tema kaela ajada.

Teda näris kogu aeg tõsiasi, et just tema oli härra Smithile Kazinskit tutvustanud. Oli olemas võimalus, et härra Smith hakkab Kazinski kokku keeratud käkki Pinkie kaela ajama. Aga Kazinskit polnud enam ja Pinkiel jälle kõik kontrolli all. Mis nüüd ka ei juhtuks, ta viib asja kindlalt lõpule.

Vasakul voolavast jõest eraldas neid Victoria Towers Gardens, paremale jäi Smith Square’i tagant paistev St. John’si kontserdisaal. Pinkie nägi enda ees Millbanki ringristmiku taga algavat Thamesi ületavat Lambethi silda.

Ta lülitas sisse kolmanda käigu ja aeglustas enne vasakule, sillale pööramist sõitu. Poole silla peal oli sõjaväe kontrollpunkt. Paar veokit ja viis-kuus sõdurit. Pinkie vahetas käigu veel madalamaks, et anda neile oma auto numbrimärgi kontrollimiseks piisavalt aega.

Korraga kerkisid üle ta pea köidikuis käed ja ta kuulis, kuidas Harry täiesti jõust sikutades ja Pinkie pead vastu peatuge tõmmates pingutusest urahtas. Nööri karedad kiud kõrvetasid Pinkie nahka ja ta tundis oma hingetoru ragisemas. Keha pingule tõmbudes vajutas ta jalg tahtmatult gaasipedaali ja auto hüppas kiirust suurendades ettepoole. Ta mõlemad käed kerkisid nööri haarama, et üritada kõri survest vabastada. Harry lajatas talle peaga lagipähe ja Pinkie tundis, kuidas räme valu kruustangidena ta kolpa pigistas. Silmade ees sähvisid tulukesed. Harry oli tugev. Ta ei kavatsenud lahti lasta.

Pinkie kuulis nüüd isegi üle mootorimürina sõdureid midagi hüüdmas. Nende häälest kostis paanikat. Aga tema ei saanud selles osas midagi ette võtta. Ta nägi läbi esiklaasi mehi seismas, autole sihitud püssid palges, kindlalt oma kohal ja valmis tulistama. Harry lõrises haaret Pinkie kõri umber tugevdades, tajudes, et ta katse röövijast jagu saada on edukas.

Esimesed lasud tabasid mootoriplokki. Pinkie teadis, et sõduritele oli antud käsk sihtida peatumismärguannet eiravate sõidukite mootorit. Järgmised lasud tulevad läbi esiklaasi. Mees teadis, et sureb ja on võimetu selles osas midagi ette võtma. Aga kuulide teine laine jäi tulemata. Ta tajus, kuidas auto läks külglibisemisse ja nägi üle tee laiali paiskuvate maskis sõdurite kaameid nägusid. Kui auto vastu ühte veokit põrkus ja piruette sooritades üle tee lendas, kostis paberina puruks rebeneva pleki vastik heli. Pinkie jalg surus endiselt gaasipedaali põhja. Autol oli sees teine käik ja mootor kriiskas kaeblikult. Ta nägi hetkel, mil härra Smithi BMW vastu sillapiiret põrkus, selle mootorikatte alt leeke lahvatamas, ja Harry vuhises Pinkiest napilt mööda ning ta pea pihustus esiklaasi tabades punaseks pritsmepilveks.

Pinkie tundis bensiinilõhna ja seejärel uppus kogu maailm leekidesse.