Põhjus, miks rebaste perekond on oma olemuselt hundikarjast täiesti erinev

Rebasepojad.

FOTO: Eesti Raamat

Loe katkendit uuest raamatust «Rebase varjatud maailm». Briti ökoloog Adele Brand on pühendanud kogu elu sellele, et mõista müütilist ja samas salapärast rebast. Ta viib lugeja rännakule avastama üllatavaid saladusi, mida kätkeb endas müütiline rebane, tuttav, ent mõistatuslik olend, kes on kohanenud inimeste maailmaga hämmastavalt – mõne arvates isegi rahutukstegevalt – hästi. 

FOTO: Eesti Raamat

Rebaste sotsiaalse suhtluse kohta liigub kaks põhilist legendi. Esimese järgi puudub selline suhtlus täiesti. Ei ole raske leida vanu loodusloo raamatuid, milles räägitakse, et rebased on eraklikud. See kujutelm põhineb heausksetel, ent puudulikel vaatlustel. Teise järgi on nad väikesed punakarvalised hundid, kes jahivad pimedatel linnatänavatel hirmuäratavates karjades oma saaki. Tegelikkus on palju huvitavam. Me oleme juba käsitlenud rebase suhteid füüsilise maastikuga, kuid tema jaoks on kaardil kõige tähtsamad jooned just teiste rebaste jäljeread. Nad on paradoksaalsed: iga rebane on ühtaegu sõltumatu ja teistest sõltuv, ta moodustab ühe enesekeskse niidikese rebaste asurkonna üldises gobeläänis. Nad on sotsiaalsed ja konfliktsed olendid.

Rebaste perekond on oma olemuselt hundikarjast täiesti erinev. Huntide koostöö on ülihästi arenenud ja neil tekib omavahel niivõrd emotsionaalne side, et mõned teadlased väidavad, et nad on kindlaks teinud erilise leinaulu, mis lastakse kuuldavale pereliikme surma korral. Kui jahtida piisoneid või põtru – loomi, kelle leidmiseks tuleb päevade kaupa rännata ja kes suudavad hundisuguse kiskja kerge vaevaga tappa –, on ligidasest ja hästi koos töötavast perekonnast ellujäämiseks palju kasu.

Aga mis siis, kui jahtida uruhiiri?

Mõne linnakommentaatori hirmul, et rebased hakkavad karju moodustama, ei ole selle liigi füsioloogiat arvesse võttes alust. Rebastel ei ole evolutsioonilist survet arendada küttimiseks vajalikku koostööd, sest kui kolm rebast hüppaksid ühe ja sama närilise kallale, jääksid kaks neist nälga. Rootsis on paaril harval korral nähtud kahte rebast ründamas ühte ja sama metskitse sügavas lumes, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et niisugused rünnakud olid kooskõlastatud. See ei ole tõenäoline. Huntide ja teiste karjana jahti pidavate koerlaste aju on keerulisema ehitusega kui rebase oma. Neil on pärgkäärus lohuke (otsmikusagara piirkonnas) ja märksa suurem eeskäär. Kuigi seda on raske kontrollida, arvatakse, et need lisaajukäärud on seotud huntide arenenud sotsiaalse käitumisega.

Aga ega rebasedki ei ela üksi. Vastupidi, nad on oma liigikaaslastest vägagi teadlikud. Nende suhted on sageli pingelised, sest kohtumisel teise rebasega on oma head ja vead. Ta võib olla paariline või liitlane ühise territooriumi kaitsmisel, ent samuti võimalik konkurent paaritumisel ja toiduvaru hankimisel.

Laias laastus saab rebased jagada nelja sotsiaalsesse klassi: sigijad, alluvad, noorloomad ja hulkurid. Võtke oma elukoha kaart, joonistage sinna ring ja nimetage see esimeseks rebaseperekonnaks. Sinna võivad kuuluda näiteks paaritunud isas- ja emasloom ning selle aasta kutsikad. Joonistage teine ring, mis kattub veidi esimesega. See on teine rebaseperekond. Jällegi on seal paaritunud isa- ja emarebane koos kutsikatega, aga lisaks veel üheaastane emarebane, kes ei ole veel siginud. Tema on alluv, kes aitab kasvatada nooremaid õdesid-vendi. Lõpetuseks kirjutage kaardile suvalistesse kohtadesse sõna «hulkur». Paljudel rebastel, eelkõige noortel isastel, ei ole oma territooriumi ega perekonda.

Selline ongi rebaste poliitiline maailm lihtsustatud kujul. Järgmine kord, kui näete rebast auto ees üle tee sörkimas, mõelge temast kui näidenditegelasest, kes erineb sotsiaalse staatuse poolest teistest rebastest, kellega ta suhtleb, ent on samal ajal paratamatult nendega seotud.