Charles Dickensi salaelu: rõhutute eest seisja oli kalk kiusaja ja petja, kes püüdis oma naist hullumajja sokutada

Inglise kirjanik Charles Dickens. Foto tehtud umbes 1867–1868.

FOTO: akg-images / British Library/ Scanpix

Nii nagu parimad põnevusjutud ikka, algab ka see lugu surmaga. Ühel neljapäeva hommikul, 8. juunil 1870, läks kammitud habeme ja laitmatu välimusega 58-aastane Charles Dickens Peckhamisse rongile, olles eelnevalt öelnud sõpradele, et läheb Londonisse ärireisile. Teel tegi ta peatuse, et 22-naelane tšekk rahaks teha. Austatud Inglise kirjanik ei läinud aga tööle, vaid läks külla oma 31-aastasele armukesele Nelly Ternanile, kellele ta oli suure saladuskatte all raudteejaama juurde elukoha sisse seadnud. Naise juures olles tekkisid aga Dickensil krambid ja ta kukkus kokku.

Biograaf A. N. Wilson on kirjutanud Inglise ühest suurimast kirjanikust Charles Dickensist põneva eluloo, milles paljastab kirjanduse suurkuju tegeliku loomuse ja kahepalgelisuse. Wilson kirjutab, et kui pereväärtuste eest kõnelev Dickens oleks surnud oma armukese kaisus, oleks sellest tõusnud tohutu skandaal. Nellyl õnnestus aga oma teadvusetu kaaslane hoburakendile vedada ja 24 kilomeetri kaugusele Gad’s Hilli koju ära viia ning armulugu jäi teada vaid vähestele.

Dickensi naist ei olnud muidugi kodus, sest Kate (Catherine Hogarth Dickens) oli ammu kirjanikuhärra silme alt ära saadetud. Pärast mehele kümne lapse sünnitamist oli ta «oma välimuse kaotanud ja muutunud mehe pideva kiusamise tõttu paksuks ning armetuks õnnetusehunnikuks». Kuna tol ajal oli lahutamine tabu, saatis Dickens Kate’i Camdenisse ja püüdis iga hinna eest veenda arste selles, et naine on hull. Kate’il oli keelatud isegi oma lastel külas käia.

Gad’s Hilli majapidajannaks oli selleks ajaks jäänud Kate’i õde Georgina Hogarth, kes ei teadnud kirjaniku pikaaegsest salasuhtest midagi. Mehe taskuid läbi otsides selgus, et 22-naelasest tšekist olid alles vaid mõned mündid, puudunud raha läks tõenäoliselt armukese elupaiga eest tasumiseks.

Järgmisel päeval suri Charles Dickens teadvusele tulemata oma kodus, voodi kõrval reas tema lapsed. Surma kiirustas jäädvustama ka kunstnik Millais ning Westminsteri dekaan saatis perele sõnumi, et kirjaniku matmiseks on eraldatud haruldane koht Westminsteri kloostris.

Charles Dickens (1812-1870) oma tütarde Kate'i ja Maryga.

FOTO: Rights Managed/Mary Evans Picture Library/Scanpix

Eluloolane A. N. Wilson avastas, et Dickens varjas pidevalt avalikkuse eest seda, mis tema eraelus päriselt toimus, ta oli salakaval ja osav võltsija. Inimesed tundsid teda kui rõhutute eest seisjat ja kurjusega võitlejat, kes astus õnnetute kaitseks välja. Samal ajal oli ta ka jõhkrutseja ja osav manipuleerija, kes lähedasi alavääristas.

Wilson uurib teoses «The Mystery of Charles Dickens», miks oli hinnatud kirjanik nõnda kahepalgeline ja mis asjaolud tema elukulgu mõjutasid. Teoses toob ta välja seitse peamist «müsteeriumi», millest esimene on Dickensi salasuhe näitleja Nellyga. Järgnevad peatükid raskest lapsepõlvest, julmast abielust, pöörasest heategevustööst, meeletutest kohtumistest lugejatega, lõpetamata romaanist, mis näis tema surma kiirendavat ning tema mõistatuslikust iseloomust.

Charles Dickensil oli väga traumeeriv lapsepõli, millest ta sai palju ainest ka oma lugude jutustamisel. Juba 12-aastaselt tegi ta tehases 10 tundi päevas tööd ja ta isa oli vangis. Sellise elukorralduse tõttu tekkinud alandustunne jälitas teda kogu elu. Wilsoni sõnul oligi aga just karm lapsepõlv see, mis tegi Charles Dickensist nõnda hea kirjaniku, sest olnuks ta õppinud edukalt Cambridge’is, ei oleks ta tõenäoliselt kunagi kirjutanud nõnda mõjusaid lugusid.

Elulookirjutaja sõnul häbenes Dickens oma kodu ja sugulasi ning heategevusega tegelemine aitas jätta temast lahke ja südamliku inimese muljet. Erinevalt teistest tolle aja kirjanikest oli aga Dickens ainsana näinud elu inetusi nii lähedalt, mistõttu oli ka tema proosa hoopis teisel tasemel. Miks ta aga oma naist nõnda halvasti kohtles? Wilsoni meelest karistas ta abikaasat nii, nagu ta oleks tahtnud karistada oma ema. Kate sai ka avalikult väga halva kohtlemise osaliseks – Dickens olevat teda külaliste ees nõnda palju mõnitanud ja sõimanud, et kirjastajad loobusid kirjanikuga tema kodus kokku saamast. Nad ei suutnud sellist kohtlemist kõrvalt pealt vaadata.

A. N. Wilson kirjutab oma raamatus, et Charles Dickens on surematu kirjanik, kes sai aru, et igas inimeses on surmani olemas nn sisemine laps. Seda last püüdis ta välja tuua ka eluloos, mis avab Dickensi seninägematu kahepalgelisuse.