«Kui ta püüdis veini suus keerutada, hakkas see lihtsalt mööda lõuga alla nirisema, mis polnud just sugugi seksikas»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Pegasuselt ilmunud Ruth Kelly suveromaanist «Väike viinamarjaistandus Provence'is». Aval on vaja kõigest eemale pääseda. Tema töö ei paku talle midagi, ka abikaasa Mark laskis jalga, jättes naisele vaid tohutu võlakoorma ning ei ühtegi vihjet, millal ta kavatseb naasta. Kui Ava saab vanaisa surmateate, kuuleb ta oma jahmatuseks sedagi, et taat pärandas talle viinamarjaistanduse Provence'is – Château Saint-Clairi, mis võitis juba lapsena ta südame. Naine otsustab vaatamata kõhklustele kohale sõita.  

Ava lasi Jacques’ist vastumeelselt lahti ja püüdis ülielegantselt sadulast maha ronida, kuigi tema jalad olid pehmed nagu sült. Jacques libises ühe kiire liigutusega mopeedilt maha. Ta võttis kiivri peast, sasis käega juukseid ja küsis naeratades: «Kuidas meeldis?»

Ava polnud end aastaid nii elavana tundnud. Tuul tema näol, igast suunast tema peale tuhisev külm õhk, Jacques’i keha soojus tema rinna vastas.

«See oli tore,» kehitas ta õlgu.

Jacques naeratas teadvalt. «Tule kaasa, ma ei jõua ära oodata, et tutvustada sind ...»

«Pierre!» hüüdis ta.

Ruth Kelly «Väike viinamarjaistandus Provence'is».

FOTO: Pegasus

Pikk ja peenike, kitsehabeme ja väikeste ümmarguste prillidega mees toksis Vin du Domaini läveastmel kärsitult jalga. Jacques tervitas teda vennaliku kallistusega ja pööras siis uuesti Ava poole.

«See on minu sõber, Ava.

«Sõber». Millegipärast mõjus see sõna torkavalt, kuigi Ava oleks pidanud olema tänulik, et Jacques teda üldse sõbrana tutvustab, arvestades seda, et nad olid alles äsja tutvunud. Jumala eest, Ava. Ta suudles Pierre’i mõlemale põsele.

Pood meenutas koobast – nad pidid pead alla kummardama, et astuda maast laeni veiniriiuleid täis olevasse keldrisse, mida valgustasid küünlad. Ruumi keskel oli pikk rohmakas puust pidulaud, mille pinda oli sööbinud veiniplekke ja küünlavaha. Kogu see koht lõhnas vaha ja veini ja tolmu ja korgi ja millegi hõrgult magusa järele.

Pierre asus kohe tööle, valides veine kõikjalt kogu piirkonnast. Ta vedas nimetissõrmega üle pudelite, kuni leidis meelepärase ja võttis selle riiulist välja, nii et klaas kõlksus. Ta puhus sildile, läkitades õhku tolmupilve. Siis ta noogutas, justkui korraldaks seda veinidegusteerimist iseendale ja see vein pakuks talle suurt rahulolu.

Jacques kallutas end Avale lähemale ja sosistas: «See on kõige toredam, kui ta valib neid veine, mis võiksid sulle meeldida.»

Ava tundis oma näol mehe mahedat ja värsket hingeõhku.

«Kuidas ta teab, mida mulle valida?»

«Ta jälgis sind, sinu kõnnakut, sinu naeratust, sinu kõneviisi ... ta teab.»

Ava pani käed rinnale risti, tundes end äkitselt veidi paljastatuna. «Aga ma saabusin sinu mopeedil alles viis minutit tagasi.»

«Oota vaid, küll sa näed. Ma tahan ühel päeval sama osav olla.»

Ava heitis Jacques’ile silmanurgast pilgu, mehe auahnus äratas temas huvi.

Pierre jätkas degusteerimiseks valmistumist, asetades lauale hõbedase ämbri ja selle kõrvale rea klaase. Ta köhatas kurgu puhtaks, andes märku, et on valmis.

«Kuidas sa veinidest nii palju tead?»

Jacques kehitas õlgu. «Siinkandis üles kasvades on raske veini mitte armastada. Mul ei olnud raha ülikooli jaoks, nii et läksin hoopis linna, et end restoranides sommeljeeks koolitada.» Tema silmad tõmbusid korraks vidukile, nagu oleks miski ta mõttejooksu katkestanud. «See oli raske töö. Mitte et ma tööd pelgaksin, aga see oli tänamatu töö. Ma ei õppinud midagi veinide kohta, ma veetsin suurema osa ajast laudu koristades ja ebaviisakate turistidega tegeldes ja see oli igav. Sellest jäi mulle väheks. Ma tahtsin õppida kuidas veini valmistatakse, seda protsessi tõeliselt mõista. Ja seetõttu tulin siia tagasi.» Ta vaatas maha. «Aga farmipoisil pole lihtne saada tööd veinivalmistajana, sellel alal leidub palju snoobe.»

«Farmipoisil, mis?» narritas Ava, püüdes mehe tuju tõsta.

Jacques vaatas teda tõsiselt ja siis valgus tema näole see tuttav särav naeratus. «Jah, ma olen farmipoiss. Mu vanemad elavad farmis, mis pole siit kuigi kaugel.»

«Kui tore!»

«Ma tahan lihtsalt, et nad oleksid minu üle uhked. Ma olen töötanud ühes lähedal asuvas viinamarjaistanduses, aga selle eest ei maksta palka, seepärast teenindan taas Chez Paulis laudu.» Ta ohkas, vaikselt ja löödult. «Alors. Aga ühel heal päeval teen ma veel oma veini.»

Ava tegi suu lahti, et midagi öelda. Ta tahtis teada, mis viinamarjaistandust Jacques mõtles, kuid Pierre oli juba pudeliga ootel.

«Veine degusteerides on alati hea liikuda kõige lahjemast kõige kangemani. Tavaliselt alustatakse valgest, aga mulle meeldib roséd degusteerida, kuna see on siinse piirkonna eritoode.»

Ta rääkis, et Provence on kogu Prantsusmaa vanim veinitootmispiirkond. «Siinkandis on veini valmistatud rohkem kui kaks ja pool tuhat aastat, alates sellest, kui vanad kreeklased rajasid aastal 600 enne Kristust Marseille linna.» Ta tõmbas esimesel pudelil korgi pealt. «Ja see on väidetavalt riigi suurim rosé tootja.» Pudelist kostis plumpsatus, kui selle sisu esimest korda õhuga kokku puutus.

Pierre valas pudelist kostva rõõmsa kulina saatel roosat nektarit klaasidesse.

«See on Château de Berne’i kõrgkvaliteetne Black Label. See rosé on üsna lihtne segu kahest viinamarjast: kaheksakümmend protsenti Grenache’i ja kakskümmend protsenti Cinsault’i. Grenache’i on rohkem, et veinile struktuuri ja täidlust anda. Cinsault ei ole tume viinamari, mistõttu see sobib suurepäraselt rosé jaoks, andes heleda värvi. Seda tuleb juua jahutatult, aga mitte liiga külmalt. Muidu läheks enamik maitseid kaotsi.»

Ava mõtles kõikidele neile kordadele, kui Mark oli torganud rosépudeli jääpange. Ta tundis kerget üleolekut, teades, et mees oli eksinud.

«Kui me seda veini vaatame ...» Pierre keerutas klaasi küünlatule poole.

Ava ja Jacques kallutasid oma klaase.

«Tundke lihtsalt sellest värvist rõõmu, see on nii kena, roosa ja oranži vahepealne.»

«Lõhe!» hüüdis Ava.

«Oui! See on Provence’i värv. Teiste piirkondade roséd on palju tumedamad. Provence’i rosé on kahvatu ja hele. Hele tähendab noort. Vana rosé muutub tumedaks ja tuhmiks.» Ta naeratas oma klaasile. «Nüüd nuusutage veini.»

Pierre sulges silmad ja pistis nina klaasi. Ta hingas sügavalt sisse. «See on väga elav, veidi tsitruseline. Rosé on alati tsitruseline, see muudab selle värskeks.»

Ava torkas nina ettevaatlikult klaasi.

«Ära häbene, pista see korralikult sisse, niimoodi.» Jacques torkas oma täiusliku kujuga nina sügavale klaasi.

Ava kihistas naerada.

«Aga kui tunnete tugevat tsitruseaistingut, siis see pole hea märk, nii et vaadake ette, see tähendab, et vein on liiga hapu ja kuiv.» Pierre hingas uuesti sisse. «Greibid!» hüüdis ta. «Ja kui te veini õhutate, niimoodi,» ta keerutas roosat nektarit klaasis ringi, «paljastab see oma luulelisust veel enam,» Ta torkas nina kolmandat korda klaasi. «Nüüd tunnen ma virsikunoote,» ta tegi käega ringjaid liigutusi, «ja aprikoosi, ja ka troopiliste viljade, mango.» Pierre vakatas ja vajus sügavalt mõttesse. «Ja meloni!»

Lihtsalt vapustav, mõtles Ava, nuusutades uuesti seda, mis tema arvate lõhnas lihtsalt nagu vein.

«Ja nüüd maitske. Nautige värskust, elavust, tasakaalu.» Pierre võttis sõõmu, tuues sealjuures kuuldavale naljaka imemishäälitsuse. Ta sulges ekstaasist silmad ja siis, Ava õuduseks, sülitas ämbrisse.

«Parim moodus degusteerimiseks on keerutada veini suus ringi, viivitades. Bon, proovige nüüd ise.»

Jacques sai tehnika esimesel katsel täiuslikult käppa, ja kuidagi õnnestus tal nii teha, et see kõlas rohkem suu kibrutamise kui joogi sisse luristamisena.

Mõlemad mehed pöördusid Ava poole.

Ta naeratas kohtlaselt ja võttis lonksu. Aga kui ta püüdis veini suus keerutada, hakkas see lihtsalt mööda lõuga alla nirisema, mis polnud just sugugi seksikas. Ava neelas veinisõõmu alla, kuna mõte sellest, et peaks Jacques’i ees sülitama, tekitas temas liiga suurt piinlikkust.

Lõuga kuivaks pühkides ei suutnud ta Jacques’i poole vaadatagi.

«Ja nüüd teine vein,» suundus Pierre galantselt järgmise pudeli poole.

Järgnev polnud mitte sage sülitamine, vaid suurtes kogustes joomine – ja seda kõike tühja kõhu peale.

«Jaaaaah, see on elegantne vein,» puterdas Ava järjekordset klaasi tühjaks kummutades. Ta pea sumises ja käis iga minutiga aina enam ringi. Ta ei märganud enam ammu seda, mida ta joob, vaid keskendus nüüd märksa enam sellele, kuidas Jacques tõstab klaasi huulte juurde, kuidas tema biitseps tõmbub pingule, kuidas ...

Jacques kummardus talle lähemale. «Minu arvates on esmaklassilise rosé tunnus tasakaal. Maitsete, värvi. Asi on millegi väga kuiva ja tsitruselise valmistamise kunstis. Aga see ei tohi olla agressiivne.» Ta naeratas. «See peab olema mahe.»

Ava vaatas, kuidas Jacques’i huuled rääkides liiguvad.

«Kas sa ei arva nii?» Mees vaatas talle pingsalt otsa.

«Ee, jah, tõsi, kahtlemata.» Ava polnud öeldust sõnagi kuulnud.

«Sa hakkasid mulle restoranis ütlema, miks sa tahad veinitegemisest rohkem teada saada.»

«Ah jaa, see.» Ava kergitas kulme. «Ma pärisin äsja oma vanaisa viinamarjaistanduse ja arva mida?» Ta pani käe suule, mängides lapsikult, nagu püüaks saladust hoida.

Jacques seedis veel Ava suurt paljastust.

«Mul pole veinist vähimatki aimu!» Ava kihistas naerda.

«Mis selle nimi on?»

Ava kortsutas kulmu, ta tundis, et kõik tema näoilmed on liialdatud. «Mis nimi?»

«Viinamarjaistanduse. Mis su vanaisa viinamarjaistanduse nimi on?»

«Aaahh,» ütles Ava tuikudes, nii et vein klaasis loksus. Pierre läkitas talle õudust täis pilke. «Château Saint-Clair.»

Jacques lõi käed silmadele. «Nalja teed või? Château Saint-Clair võitis üheksa aastat jutti Golden Grape’i auhinna. Ma serveerisin sinu vanaisa veini Montpellier’ restoranides, kui olin kelner. Sa oled kõige õnnelikum naine kogu Prantsusmaal!»

Ava vaatas talle silmi pilgutades otsa. Ta kõikus jalgadel. Siis tõmbas ta silmad vidukile.

«Kui vana sa oled?»

Jahmunud Jacques kortsutas kulmu. «Kakskümmend seitse. Mis siis?»

«A-haa, seda ma arvasingi.» Ava osutas sõrmega totakalt õhku.

Pierre, kes oli tüdinud nende küllaltki seosetu vestluse kuulamisest ja Ava veinidegusteerimise kommete puudumisest, hakkas tegema otseseid vihjeid selle kohta, et ehk on aeg lahkuda. Jacques võttis Ava salli ja hakkas teda õrnalt ukse poole karjatama.

Sõbrad panid pead kokku ja sosistasid teineteisele midagi, ning Ava nägi selles suurepärast võimalust paar sekundit puhata, toetades selja vastu seina, mis tundus ihu vastas nii jahe. Sellest toetamisest sai üsna pea kössivajumine. Korraga tundis ta, kuidas Jacques’i käsi kindlalt tema randmest kinni haarab.

«See pole hea koht tukastamiseks.» Ta tõmbas Ava jalule tagasi.

«Aga see on nii mõnus ja jahe ja mugav.» Ava sõdis vastu, kaotades kiiresti kontrolli oma käte ja jalgade üle. Ta surus nina Jacques’i kaela vastu, kui mees ta peaaegu kätel keldrist välja jahedasse öhe toimetas.

Nina ikka veel tugevalt mehe kaela vastu surutud, nuhutas Ava Jacques’i tsitruselist habemeajamisvedelikku, mis lõhnas kangesti nagu ...

«Sa lõhnad rosé järele,» kihistas ta.

«Lõhnan või?»

Ava hingas sügavalt sisse. «Ma tajun greibinoote ja mango- ja ...» Ta aevastas valjult.

«Vabandust,» ütles ta luksudes.

Jacques tupsutas ihu kuivaks.

«Kuidas sa siis viinamarjaistanduse pidamisega hakkama saad?» küsis ta, et Ava räägiks ja ärkvel püsiks, ning murdis ise samal ajal pead selle üle, kuidas nad mopeedil mäest alla saavad, kui naine suudab vaevu üht jalga teise ette panna.

Ava oigas. «Ega eriti saagi, ma ei tea veinist midagi ja mul pole kedagi, kes aitaks ... välja arvatud Jean-Marc, kes tuleb varsti Pariisist siia. Ta lubas, et suudab taastada vanaisa veini, aga isegi sel juhul ei kujuta ma ette, kuidas me peaksime selle auhinna võitma.» Miks tema hääl nii kiledaks on muutunud? «Igastahes, siuke ma olen.» Ta ajas põsed punni ja puges uuesti Jacques’i kaissu.

Mopeed oli kõigest paari meetri kaugusel, kuid Ava nägi vaid enda ees olevat purskkaevu. Korraga tabas teda purjus inimese energiasööst ning ta rapsas end Jacques’i haardest vabaks ja tõstis vägagi ebakindla jala selle purskkaevu servale.

«Me peame minema, tule sealt alla.» Jacques muutus tõsiseks.

«Aga mulle meeldib siin üleval, ma näen kõike,» ütles Ava vankudes, käed külgedele välja sirutatud nagu nööril kõndival tsirkuseartistil.