«Oma elu kellegi teise kätesse andmine oli küll hirmutav, kuid ajas teda siiski ka elevile»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Pegasuselt ilmunud Ruth Kelly suveromaanist «Väike viinamarjaistandus Provence'is». Aval on vaja kõigest eemale pääseda. Tema töö ei paku talle midagi, ka abikaasa Mark laskis jalga, jättes naisele vaid tohutu võlakoorma ning ei ühtegi vihjet, millal ta kavatseb naasta. Kui Ava saab vanaisa surmateate, kuuleb ta oma jahmatuseks sedagi, et taat pärandas talle viinamarjaistanduse Provence'is – Château Saint-Clairi, mis võitis juba lapsena ta südame. Naine otsustab vaatamata kõhklustele kohale sõita.  

Ta ei olnud seda endale ette kujutanud. Kuurinurgas oli roheline roostes jalgratas punutud korviga. See oli vanaisa tööriiete ja tööriistakastide kuhja vahel mureneva seina vastu toetatud.

Ta haaras lenkstangidest kinni, läkitades põrandale väikese tolmulaviini.

«Sellega sa küll kuigi kaugele ei jõua,» kuulis ta ehmudes Bernard’i sõnu. Too osutas katkisele kummile ja kustutas Ava innukuse.

«See pole võimalik.» Ava tõstis käed ja tundis end samavõrd õhust tühjaks lastuna kui see rattakumm.

Naise pettumust tajudes küsis Bernard, kas ta vajaks küüti, mispeale Ava vastas sedamaid: «Jah!» Ta pidi vähem kui veerand tunni pärast restoranis olema, aga nüüd oli kõik hästi, kuna Bernard oli olukorra päästnud ja viib ta linna.

Ava mõtted tardusid, nagu ka tema näoilme, kui Bernard sõitis hoovile oma traktori ja haagisega, nägu ludumütsi all innukalt naerul.

«Ma pean linnast komposti tooma, nii et võin sulle küüti pakkuda,» hüüdis ta popsuva ja rappuva masina seljast.

Ava pilk libises tagasi köögiaknale, tabades parasjagu naeruhoogu summutavat proua Chevalier’d. Naine naeratas ja lehvitas rõõmsalt, et oma lõbu varjata.

«Aina paremaks läheb,» pomises Ava. Prantsuse loodusmaastike imetlemine lahtise katusega masinast oli olnud üks tema suurtest soovidest elus, kuid päris nii ta seda nüüd küll ei olnud ette kujutanud.

Ta pani käed suu ette torru ja hüüdis üle müra: «Kuhu ma peaksin istuma?»

Bernard osutas haagisele.

Ava krimpsutas nägu. See polnud tema arvates just ideaalne sõiduvahend, kuid antud olukorras ei jäänud tal ka suurt midagi muud üle.

Ava vinnas end üles, püüdes eirata asjaolu, et tema kampsun saab väetise või millegi muu taolise kujuteldamatu kihi. Ta roomas neljakäpukil haagise tagaosa poole. Ta istus vanale kompostikotile, tõmbas põlved lõua alla ja püüdis end veenda, et on teel lõbusõidule lahtise katusega sportautos.

Traktor läks jõnksatades liikvele, lennutades Ava ettepoole.

«Pardon!» hüüdis Bernard mööda pikka sissesõiduteed sõitma hakates. Ava hoidis surmahirmus haagise külgedest kinni, kujutluspilt endast sportautos sõitmas libises iga sekundiga aina kaugemale.

Nad hüplesid ja põntsusid üle puujuurte ja kivide. Vaade oleks võinud olla lausa hunnitu, kui Ava poleks seda näinud häguselt tänu ägedale üles-alla hüplemisele, puudutades tagumikuga hetkeks kompostikotti ja lennates siis taas taeva poole üles.

«Kas kõik on hästi?» kontrollis Bernard, kui nad pöörasid järsust kurvist linna viivale peateele.

Ava tagumik ajas tuld välja. «Jah, korras!» hüüdis ta vastuseks.

Ruth Kelly «Väike viinamarjaistandus Provence'is».

FOTO: Pegasus

Ta tänas jumalat, et nüüd, kui nad olid jõudnud bituumenteele, võis Bernard kiirust tõsta, ja otsustades selle järgi, millise jõuga tuul talle näkku puhus, tundus, et nad lausa kihutavad, nii hoogsalt, et võisid ehk isegi õigeks ajaks linna jõuda. Siis möödus neist salk neoontoonides lükrarõivaid kandvaid jalgrattureid, kes helistasid kella ja ja lehvitasid, ning Ava tõmbus piinlikkusest kössi.

Kuid Bernard tundis oma sohvrirollist suurt rõõmu. Ta kergitas mütsi ja hüüdis juubeldades: «Allez, allez!»

Järgmised viisteist minutit ei möödunud just lennates, kuid lõpuks jõudis Ava siiski Flassans-sur-Issole’i, ja imekombel ka terve nahaga. Mida ta aga polnud osanud oodata, oli see, et Bernard sõidab otse läbi kesklinna. Seksika noore kelneri kutset veinidegusteerimisele vastu võttes polnud Ava küll osanud arvata, et ilmub kohale haagise tagaosas. Tema põsed olid tulipunased, kui nad mööda munakiviavenüüd väljaku poole popsutasid. Bernard aina lehvitas ja hõikas: «Salut! Bonjour!» Tundus, et ta tunneb viimset kui inimest. Ava aga oli piinlikkusest aeglaselt suremas. Kui Chez Paul nähtavale ilmus, käivitusid refleksid. Ta tõmbus kössi, nii madalale, et oli haagises peaaegu pikali, mis Bernard’i kangesti lõbustas.

«Kõik korras?» küsis ta naeratades üle õla vaadates.

Ava tõstis pöidla reipalt üles.

Traktor jäi järsult seisma. Ava palus mõttes, et nad ei oleks restorani ees – see oleks juba lihtsalt julm saatusepööre. Kui ta ettevaatlikult üle haagiseserva piilus, kohtas tema pilk Jacques’i oma.

Ta tõmbus taas kössi, lootes, et mees ei jõudnud teda näha, ja soovides, et ta maa alla vajuks.

«Ava?»

Ta oleks tahtnud surra.

«Ava, kas see oled sina?»

Ta tõstis pea aeglaselt üle rinnatise. «Oh, tere!» lehvitas ta. Ta tõusis püsti, pühkis nagu muuseas riietelt pori ja heina, ning püüdis igati jätta muljet, et pole sugugi äsja ühe põllumajandusliku sõiduriista haagises rullunud.

Sel ajal oli Jacques hüpanud Chez Pauli ukse eest haagisesse. Ta ulatas käe, ja see erutas Avat rohkem kui kõik siianijuhtunu. Mehe ihu oli pehme, kui Ava oma käe tema pihku libistas, kuid tema haare oli kindel ja tugev, ning ta lõhnas nii hästi ja värskelt. Kohmakalt maapinnale maandudes põrkus Ava rinnaga mehe keha vastu.

«Vabandust,» pomises ta, mis ajas Jacques’i naerma. See oli madal mehine naer.

«Mis värk see teie inglastega on? Teile kohe meeldib vabandada.»

«Vabandust ... Oh ei ... Tähendab.» Ava surus käe plikalikult suule. Miskipärast muutus ta Jacques’i juuresolekul itsitavaks teismeliseks.

Bernard, kes tundis end selles piinarikkalt kohmetus vestluses äkitselt üleliigsena, köhatas valjult kurgu puhtaks. «Mina hakkan nüüd minema.»

Ava rebis pilgu Jacques’ilt lahti.

«Au revoir.» Ta lehvitas Bernardile hüvastijätuks, püüdes oma prantsuse keele oskusega muljet avaldada.

Traktori mootor möiratas ja Ava pööras tähelepanu tagasi Jacques’ile, kelle käsi oli Ava näo juurde liikunud. Mida ta teeb? Ta tardus, kui mees sõrmedega õrnalt tema põske silitas, pilk kindlalt Ava omal.

«Sul on natuke õlgi juustes.» Ta tõmbas kõrre Ava kõrva tagant ära.

«Ah soo, aitäh.» Ava punastas ja libistas sõrmedega läbi selle, mis oli nüüd ilmselt tupeeritud linnupesa.

Jacques’i lustliku naeratuse järgi otsustades nautis ta kahtlemata Ava kohmetust. «Tule kaasa, me oleme hiljaks jäänud.»

Üle väljaku minnes tundus Avale, et terve linn passib teda. Aeg-ajalt tõstis ta pilgu munakividelt Jacques’ile, kes sammus enesekindlalt oma ülikitsastes teksastes, mis olid põlvede kohalt moekalt lõhki rebitud. Ta kandis karvase lambanahast kraega teksajakki ning oli vahetanud oma valge töösärgi valge T-särgi vastu, mis samamoodi kõikides õigetes kohtades ümber keha liibus.

Jacques heitis pilgu käekellale. «Merde! Me oleme väga palju hiljaks jäänud.»

«Oh ei, vabandust!»

Jacques naeratas talle.

«Ma ei saa sinna midagi parata, et ma vabandan.»

«Ma pole su peale vihane, asi on mu sõbras, ta on väga täpne ja meil on veel natuke maad minna.»

«Ah soo, kas tema poeke polegi siis linnas?»

Nad pöörasid ümber nurga, väikesesse sisehoovi restorani taga. Jacques vaatas Avat kõhklevalt, püüdes aimata, kuidas naine eesootavale reageerib.

Ava jõllitas mopeedi.

Hea külg oleks muidugi see, et kiivri alt poleks tema sasipead näha. Kuid ta polnud kindel, kas talle meeldiks veel üks sõit, mille jooksul tuleb nii kõvasti kinni hoida, et sõrmenukid valgeks tõmbuvad. Ja kus ta üldse istuma peaks? sattus Ava hõbedast mopeedi silmitsedes paanikasse.

Jacques ulatas talle tagavarakiivri. «Hüppa peale!» Mehe enesekindlus ei andnud talle aega mingit ettekäänet välja võluda.

Ava tõstis jala kohmakalt üle sadula, teadmata, kuhu käsi panna, kuni ta taipas, et kui ta Jacques’ist kinni ei hoia, võib ta surma saada. Ta põimis need ümber mehe vöökoha ja tolle soojus kandus sedamaid temasse.

«Kuhu me siis läheme?»

«See on üllatus,» ütles Jacques mopeedi käima lüües. «Hoia kinni!»

Ava kiljatas, kui nad mürinal mööda kitsast tänavat minema tuhisesid.

Ta klammerdus kõvemini Jacques’i vöökoha külge, ja tema käed libisesid mehe jaki alla. Ava tundis, kuidas mehe kõhulihased pingulduvad, kui too liikluses sõelub.

Erksavärvilised hooned kihutasid temast mööda nagu kaleidoskoop. Rammusad toidulõhnad kandusid avatud akendest tänavale ja tuhisesid tema ninasõõrmetest sisse.

Jacques keeras järsult vasakule ühele kõrvaltänavale ja sõitis kõnniteele, nii et Ava keha põrkus tema vastu. Jacques aeglustas ja pööras pead. «Kõik korras?» Kiiver summutas tema häält ja Ava pigistas teda vastamise asemel – jah. Viipekeel ei läinud tõlkides siiski kaotsi, kuna mees viskas nalja: «Okei, siis võime kiiremini sõita!»

«Ei!» kiljus Ava, kuigi osa temast tundis sellest salamisi mõnugi. Oma elu kellegi teise kätesse andmine oli küll hirmutav, kuid ajas teda siiski ka elevile.

Nad tuhisesid üles ja alla mööda järske tänavaid, üle silla, mille all sätendas vesi, nii kiiresti, et Ava süda langes saapasäärde. Nad sõitsid käänulisel Avenue de Pamplemousse’il, kuni sellest sai peatee. Jacques tõstis kiirust ja tuututas maanteele jõudmise tähistamiseks pasunat.

Nad möödusid ühest viinapuuväljast teise järel. Jacques osutas ühele kivisele paljandile eemal ja keeras siis korraga järsult paremale, mühklikule põlluteele. Ta läks äkitselt elevile ja osutas igasse suunda.

«Kirsipuud.»

Ava tõstis pöidla üles.

«Oliivipuud.»

Ava kujutles, kuidas need pikad ja peenikesed oksad on saagikoristamise ajal oliividest rasked.

«Ja virsikud.»

Ava kõht korises. Tühja kõhuga veine degusteerida –see pole ehk kuigi hea mõte. Ta oli mõelnud vaid sellele, mida veindegusteerimisele selga panna, ja lõunasöögi sootuks unustanud.

Mida lähemale nad jõudsid, seda suuremaks muutus eesolev kivine paljand, kuni see hakkas varjutama loojuvat päikest. Ava suu vajus ammuli, kui ta nägi maju, mis olid mäest välja raiutud. Kui nad mäe tippu viiva siksakitava tee juurde jõudsid, hakkas Jacques kiirust tõstma.

«Hoia kinni!» hüüdis ta.

Ava põimis käed veel tihedamalt tema ümber, kui nad mööda looklevat teed ülespoole kihutasid, aeglustades vaid järskude pöörete kohal. Hiiglasliku taeva poole tõustes kahanesid viinapuud peenikesteks rohelisteks kriipsudeks, nagu oleksid need viltpliiatsiga joonistatud.

Veel üks viimane järsk pööre ja nad olid küla südames, kuigi see meenutas pigem kindlust. Kõiki hooneid ehtisid türkiissinised aknaluugid, kõikidel ukselävedel uhkeldasid savipotid täis hõõguvroosasid pelargoone. Jacques parkis ühe tillukese väljaku keskel seisva purskkaevu kõrvale, mille pronksist keerubite suust purskus kristallselget vett.