Ratsionaalne emotsionaalsus: kuidas saavutada tugevad tulemused pehmete tegudega?

Alar Ojastu.

FOTO: Erakogu

Alar Ojastu raamat «Ratsionaalne emotsionaalsus» räägib tugevatest tulemustest, mis on saavutatud pehmete tegudega. Alar on suurte kogemustega koolitaja, kes on nõustanud sadu organisatsioone nii Eestis, mujal Euroopas kui ka Aasias ja Venemaal. Põhjus, miks teda ikka ja jälle esinema või koolitama kutsutakse, on alati sama: soov tõsta inimeste sisemist motivatsiooni, et suurendada omakorda kliendirahulolu, kasumlikkust, parandada koostööd ja vähendada tööjõu voolavust.

Alar on veendunud, et inimliku hoolivuse kaudu on võimalik organisatsioonidel rohkem saavutada, kui kitsalt raha nimel tegutsedes, aga tal puudus tõestus sellele. Ta otsustas siis kahtluse alla seada kõik oma intuitiivsed teesid seni, kuni ta on leidnud neile kinnituse. Tahetud faktid, näited, protsendid ja täpsed summad on nüüd siin. Avaldame raamatust katkendi.

Raamatu «Ratsionaalne emotsionaalsus» esitlus.

FOTO: Madis Sinivee/Postimees

Mis on sinu komm?

«Võib-olla oleks tark küsida, kas üldse on olemas mõni amet, mis ei vaja tipptasemel soorituseks positiivsust? Ilmselt ei oota sind hommikul voodist välja tulles keegi pulgakommiga. Järelikult tuleb iseendale tee peale kommid planeerida. Seetõttu ongi iseenda sundimise ja karistamise asemel tähtis õppida ennast süsteemselt kiitma. Peeglist võiks ju vastu vaadata sama naeratav teenindaja, nagu me seda restoranis ootame,» kirjutab Alar Ojastu oma raamatus «Ratsionaalne emotsionaalsus».

Alar soovitab tihti koolitustel ühte meetodit, mida ka ise sagedasti kasutab. «Idee on sama mis arstide kommieksperimendil - positiivsusele häälestamine -, aga sel korral ei ole eesmärgiks hüpoteetiline olukord, vaid sinu algav päev,» selgitab ta. Hommikul ärgates seisab iga inimene silmitsi ülesandega saada oma toimetuste ja suhtlussituatsioonidega maksimaalselt loovalt, efektiivselt, nauditavalt, konstruktiivselt ja paindlikult hakkama. Just nagu arstid peavad olema valmis patsiendi kohta uut infot saades end kiirelt ümber häälestama ja muutma esialgset lahenduskäiku, peab iga inimene olema valmis, et päev toob temani kõned, kirjad, kohtumised, mis löövad esialgse plaani segamini. Enamasti tekitavad sellised asjad negatiivsust, mille tõttu tulemuslikkus kannatab. Nii et kohe pärast äratuskella püüab Alar häälestuda enda sees kahele kogemusele, mis teineteist võimendavad.

«Esiteks tajun oma keha ning avastan, et tihti on keha pärast ärkamist pinges või olemine raske. See on üldiselt automaatne tagajärg sellele, et aju käivitas kohe to-do-listi,» selgitab ta oma raamatus. «Märganud, mida mu keha tunneb, häälestan end teadlikult emotsioonile, mida võib nimetada uudishimuks. Sellele ei eelne mingit mõtet ega juttu, vaid lihtsalt meenutan endale, kuidas uudishimu tunne tundub, ja siis kogen seda teadlikult voodist välja tulles, pestes, süües. Ikka ja jälle, kui vähegi meeles suudan hoida, muudan oma emotsionaalset fookuse pingele uudishimule.»

Ja nõnda kogu päeva, enne igat kohtumist, ülesannet, kirja ja telefonikõnet. Eriti hea on see võte või meetod olukorras, kus muidu tajud endas hoopis kadedust, muret, viha, hirmu, tahtmatust või trotsi. Alar on enda ja ka teiste puhul tähele pannud, et sellised meeleseisundid muudavad inimese aeglasemaks ning suhtlus ja ka loominguline eneseväljendus kannatavad. Kasvab vigade tegemise tõenäosus. Samuti oht sibulat lõigates hoopis näppu lõigata. Seega kohe, kui tajud mingi asja ees sisemist raskust, vaata, mis juhtub sama tegevuse, ülesande või inimesega suheldes, kui lood enne sellega suhestumist endas teadlikult uudishimu seisundi.

Teine võte, mida Alar Ojastu kasutab, seisneb lihtsas mõttes, mida endale öelda: «Täna juhtuvad minuga igasugused asjad, aga on fakt, et mõned neist on sellised, et kui õhtul magama lähen, siis olen nende eest tänulik.» Idee seisneb otsuses märgata uues päevas kõike, mis on ilus, hea ja kingitus. Teadvustada kõiki plussmärgiga hetki, mida sa ei osanud justkui tahtagi.

Kingitused elult

«Täpselt nagu iga päev toob meieni kõned, kirjad, kohustused, inimesed, valu ja ebamugavuse, mida sooviksime vältida, toob see meieni ka kõned, kirjad, võimalused, inimesed, hetked, vaated, lõhnad, maitsed, mis on kõik plaanivälised boonused ehk kingitused elult endalt,» õpetab raamat «Ratsionaalne emotsionaalsus».

Selle tõsiasja teadvustamine kohe päeva alguses tekitab Alar Ojastus alati suuremat avatust ja entusiasmi päevale vastu astumisel. See on justkui üks pisike komm, mille ta endale annab. «Iga kord, kui juhtub midagi meeldivat - alustades sellest, et valgus looduses on erakordselt ilus või kohv on maitsev või duši all on mõnus olla, püüan seda teadvustada kui ühte kingitust paljudest, mis mind päeva jooksul ees ootavad ja milleks ma ei saa otseselt ise midagi teha. See on kingitus päevalt endalt,» räägib ta.

Kogu idee on märkamises. Teadvustamise element siin tähistab seda, et kui pisike ootamatu kingitus saabub ja suudad seda ka nii näha ja hinnata, siis võtad teadlikult kümmekond (või rohkem) sekundit ja kogen sellest tulenevat rõõmu, enne kui muuga jätkad. Uuringud näitavad, et kui inimene puutub kokku ka kõige pisema ebamugavusega – keegi ei lase teda liikluses läbi, kirjale vastamine võtab rohkem aega, kui plaanitud, jalad külmetavad, muusika poes ei meeldi, mööduv inimene ei naerata jne, jääb aju negatiivsusesse kinni tihti 90 sekundiks või enamaks. Kui inimesega juhtub aga midagi positiivset - keegi avab ukse, keegi naeratab, ta saab mõne positiivse teate jne -, siis kestab sellest tulev õnnetunne vaid mõne sekundi. Evolutsioon on arendanud inimaju pöörama suuremat tähelepanu ellujäämise eesmärgil halvale - ohule.

«Kuid probleem, nagu ütleb üks minu õpetajaid neuroteadlane Rick Hanson, seisneb selles, et me elame kiviaja ajuga modernses maailmas,» kirjutab Alar Ojastu oma raamatus. «Kunagi töötas aju meie kasuks, tõlgendades igat väiksematki raginat potentsiaalse surmaohuna, päästes sedasi meie elu. Ent seesama aju loob meis kohe-kohe-saame-surma-tunde tänasel päeval ka siis, kui me saame korraga liiga mitu e-kirja. Seetõttu aitab tänulikkuse tunde teadvustamine või loomine tuua ellu tasakaalu ja tajuda, et me ei ela ainult keset ohtu, vaid meiega juhtuvad paralleelselt kogu aeg ka asjad, mis on head, meeldivad ja toredad.»