Hiinlase Pynchon Woo raamat esimesest Eestis elatud aastast ilmus ka eestikeelsena

Veebruaris rääkis autor raamatuportaalile, et tegu on memuaarteosega tema esimesest Eestis elatud aastast: nii inimestest, keda ta on kohanud kui asjadest, mis ta on teinud. «Loomulikult sisaldab see ka tähelepanekuid ja mõtisklusi minu elust siin,» lisab ta. «See on vägagi isiklik.» 

Loe huviäratuseks teose eessõna ja vaata ka videot, kus Pynchon Woo raamatust räägib.

***

Lükkasin saunast väljuva koridori ukse lahti, see avanes tagahoovi.

Lund sadas. Hästi natukene.

Hingasin kopsudesse kristalset keskööõhku, see ergastas mind ja lõi silmad selgeks. Astusin trepist alla aeda ja seisin seal aluspesus, paljajalu. Sel hetkel tundsin, et olen väga vales kohas - poolpaljas hiinlane seismas kellegi maja tagahoovis, Koplis, Tallinnas, Eestis. Keset ööd.

Kuidas ma siia sattusin?

Kasvasin üles Hiinas, traditsioonilises hiina perekonnas. Mu vanemad käisid üheksast viieni tööl riigile kuuluvas ettevõttes, mis tootis ronge. Me sõime iga päev riisi. Elu oli hea ja ma ei mõelnud kordagi kuskil mujal kui Hiinas elamisele. Minu teadmised elust piirdusid koolis hästi õppimisega, endast vanemate inimeste austamisega ning poes sõbrahinna küsimisega. Nii oligi. Mul ei olnud kunagi põhjust Hiinast lahkuda, sest Hiina oli mu kodu.

Kuni ma sain kaheksateist ja lõpetasin keskkooli.

Järsku tundsin, et koht, mida kutsusin koduks, jääb mulle järjest kitsamaks. Tahtsin maailma näha. Muutsin kurssi ja tüürisin eemale sellest elust, mida oodati, et ma elama hakkaksin. Kuu aega pärast alustamist langesin välja ülikoolist, mis on üks kolmekümnest riigi parimast koolist. Kaks kuud pärast seda lahkusin Hiinast ja ei läinudki kunagi tagasi. Vanuses kaheksateist kuni kakskümmend kolm elasin Itaalias ja Jaapanis. Sõin Itaalias nii palju pepperoni-pitsasid kui hing ihaldas ning seejärel sain Jaapanis bakalaureusekraadi rahvusvaheliste suhete erialal. 2015. aasta suvel astusin Tokyost Tallinna lennuki peale, kaasas sama kohver, millega neli aastat tagasi Hiinast lahkusin. Tulin Tallinnasse, et omandada magistrikraad antropoloogias. Plaan oli...

Keda ma lollitan? Mul ei olnud mingit plaani. Teadsin, et Eesti on külm, vaikne ning kaugel eemal mu minevikust. Sellest mulle piisas.

See EI OLE reisiraamat Eesti kohta.

See on lugu minu esimesest aastast Eestis.