Pool sajandit vana 2-kilone raamat kogub veidral põhjusel internetis kuulsust

Näita, mis on su raamaturiiulis ja ma ütlen, kes sa oled. Inimesed, kes peavad raamatute lugemist väga oluliseks harjumuseks, on kindlasti märganud, et vaatavad sellise pilguga teiste raamaturiiuli sisu. Sellega arvestavad muidugi ka need, kes tahavad endast tarka muljet jätta ja koguvad nimme selliseid teoseid, mis neid heast küljest näitaksid.

Koroonaviiruse pandeemia tõttu on paljud inimesed kogu maailmas teinud tööd kodukontoritest. Nende hulgas on ka mõjukad ajakirjanikud ja poliitikud, kes veebikaamera kaudu intervjuusid andes lasevad inimestel oma koju pilgu heita. Sageli on nende selja taga raamaturiiul.

New Yorgi kandis on üllataval kombel saanud staariks Robert Caro 1246-leheküljeline teos «The Power Broker: Robert Moses and the Fall of New York». Tuleb välja, et see ei ole kokkusattumus – seda 46 aastat vana kõvas köites teost, mida digitaalsel kujul ei ole avaldatud, sätitaksegi selja taha kaadrisse endast hea mulje jätmiseks, kirjutab NY Times.

USA poliitik, demokraat Max Rose tunnistas julgelt üles, et asetas meelega mahuka teose enda selja taha raamaturiiulisse, et see veebikaamerast näha oleks. Sama raamatu on nähtavale kohale sättinud ka The Washington Posti ajakirjanik Jonathan Capehart ja The Associated Pressi reporter Jonathan Lemire. Kaabeltelevisiooni NY1 ülekannetel hakkab sama raamat silma mitme reporteri kodus.

Mahuka teose esinemissagedus teleintervjuudes on nii sage, et seda fenomeni on märkama hakatud ning sellele on pühendatud oma Twitteri-lõim @CaroOnRoomRater. Kuna raamatut on nähtud juba nii paljude ajakirjanike ja poliitikute raamaturiiulis, on sellega kursis ka teose autor, 84-aastane New Yorgi ajakirjanik Robert Caro, kes tunnistas, et viimastel nädalatel on teleri vaatamine suisa talle hämmastav kogemus.

«The Power Broker» on New Yorgi poliitiku Robert Mosese elulugu, milles kirjeldatakse tema elukestvat panust linna ümberkujundamisel. Teose lugemine on oluline kõikidele New Yorgi poliitikutele ja poliitikat käsitlevatele ajakirjanikele. Seega pole ime, miks need, kes tahavad, et nende arvamusi tõsiselt võetakse, just selle raamatu teleülekannete jaoks enda aksessuaariks võtavad.