Huvitav elulooraamat naissoost teadlase tööst ja suhetest

FOTO: Shutterstock

Blogija Laura-Kristiina Valdson luges Ameerika geokeemia ja geobioloogia professori Hope Jahreni teost «Laboritüdruk», mis ilmus tänavu Varrakult Ehte Puhangu tõlkes. 

«Hope Jahren on auhindadega pärjatud teadlane, kes on tegelenud sõltumatuna uurimistööga paleobotaanika vallas alates 1996, mil ta lõpetas oma doktoriõpingud California Ülikoolis Berkleys. Ta on saanud kolm korda Fullbrighti preemia ning on üks kõigest neljast teadlasest, seejuures ainus naine, kellele on antud mõlemad noore uurija medalid, mida maateaduses välja jagatakse.»

Hope Jahren «Laboritüdruk».

FOTO: Kirjastus Varrak

Hope Jahren on loodusteadlane, kelle suurimaks kireks on taimed ja eelkõige puud. Tema doktoritöö teemaks oli leida ühe Põhja-Ameerika puu fossiilsete seemnekestade analüüsimise meetod, et teada saada, millised olid jäävaheaegade keskmised suvised temperatuurid Ameerika keskläänes. Paleobioloogia pole muidugi ainus, millega naine tegeleb. Oma raamatus kirjeldab ta erinevaid katseid ja sihikindlust, mida selline uurimistöö nõuab. Tema isa õpetas koolilaboris, seega armus Hope väga ruttu laboris olemisse ja leidis selles oma kodu.

Raamat algab sissejuhatusega naise lapsepõlvest ja Skandinaavia taustast. Ta räägib suhetest emaga, sellest, kuidas ema oli ohverdanud hariduse pere nimel. Erinevalt emast teadis ta varakult, et tahab teha teadust. Ta kirjutab soolisest diskrimineerimisest teaduses, mis tol ajal oli eriti aktuaalne. 90ndatel, mil naine doktorikraadiga ülikooli lõpetas, pidi ta topelt vaeva nägema, et tema uuringuid tõsiselt võetaks. Kuid eelkõige kirjutab Hope oma eluaegsest sõprusest Billi nimelise mehega, kellega ta koos laboris töötas ja mööda Ameerikat ringi reisis, et konverentsidel käia. Raamatu kaanel seisab «lugu puudest, teadusest ja armastusest», seega jah, ka armastuse ta lõpuks leiab.

Mulle meeldis «Laboritüdruku» juures viis, kuidas peatükid vaheldusid memuaaride ja botaaniliste kirjeldustega. Autor viib lugeja läbi taimede anatoomia kirjelduse teekonnale, et kirjeldada enda elu naissoost teadlasena. Miinusena tooksin välja autori uhkeldava tooni. Memuaaridest kumab läbi teatav negatiivsus ja piiritu uhkus oma saavutuste üle. Mingil põhjusel eelistan tagasihoidlikuma teadlase stereotüüpi. Modesty is a virtue. 

Negatiivsus on mõneti mõistetav, sest Hope kirjeldab algusaastate raskusi rahastuse leidmisel. Ameerikas on arvestatud eelarvest kindel summa teadusele ja sellest ei jätku sugugi kõigile. Kõik teadlased ei saa teadustööd teha. Selles osas on esimesed aastad peale lõpetamist väga kriitiline aeg enda tõestamiseks ja pildile pääsemiseks. Kui autori kohati suursugune ja ülev toon välja jätta, siis tegu on üsna huvitava elulooraamatuga naissoost teadlase tööst, suhetest ja sellest, mis sinna vahele jääb.

Hinnang: 3/5